Ollalaa's blog
Ma näen aga ei vaata.
Ma lepin aga ei kaota.
Ei mõtle Sinule, kuid silmad sulen,
ometi unenäos Su juurde tulen.
Armastan päeva, kuid öösiti ärkan.
Olen hajameelne aga kõike märkan.
Reegleid järgides neid purustan.
Kõike mäletan, vahel iseennast unustan.
Olen tugev, kuid vajan Sind.
Olen tuvi, vahel sinilind.
Kallistan aga ei puutu.
Olen muutlik, kuid ei muutu.
Joostes seisan paigal.
Naeratades pisaraid peidan.
Olen kerge aga rõhun.
Tahan luua aga lõhun.
Olen eksinud, kuid Su leian.
Lasen minna aga südames hoian...
Olen suur aga ometi väike.
Olen kuu, kuid kõrvetan kui päike.
Olen vaikne aga räägin palju.
Vahel…
Mõnel hommikul väsinult küsid,
kas tasubki paotada ust.
Kas naeratus siis ka veel püsib,
kui taevas on rusuvalt must.
Kogu elu kui lõputu äri,
tules laostunult ei tea kust.
Ära kunagi eneselt päri,
kas võib kaotada naeratust.
Väljas tänaval ükskõiksus kajab,
tasa esikus avaneb uks.
Keegi ikka su naeratust vajab,
kui ta jääbki ehk tundmatuks.
Sa ära ole üksi kui on valus
kui südamel on raske hinges piin...
Tean... valu see ei möödu väga ruttu
ja kaua tuleb silmadesse sära
hüppame rütmis....
ümberpöörd....
poolte vahetus......
jess
Ma armastusest
rääkida ei oska.
Liig tugev tunne
minu jaoks on see.
Mismoodi räägib tulest ohverdatu,
kes muutub tuhaks ohvritule sees?
Mismoodi anda mõistust liblikale,
kes meeletuna lendab lõkkesse?
Ma armastusest rääkida ei oska.
Su kätes olin
nagu mängukann.
Ja ometigi,
hoolimata kõigest,
ma pole eales
olnud elusam.