ehtnetoks's blog

Kuuselõhn ja küünlatuli,

kust see päkapikk küll tuli.

Kas ta ehtne on ja elus?

Või ehk lõbus mäng me elus.

Parem midagi ei päri,

kuni usud-on ta päris.

Päkapikk toob kenad kingid,

õnne,rõõmu aasta ringi!

Vaatan: rohelised lehed
tuul pühkinud on puudelt -
kolletavaid tänavaid -
ning valgus kirmu sinu huulel.
Mõte seiskub, tiksub, ootab
laseb hinge puhuda sel tuulel
nagu tegi närbund puudel
kuni lõpuks aegki seiskub.
Jälle ootab, vaikib mõte tärkab
veereb nõlvast alla peatumata
küll kord taaski kevad ärkab
valla päästab rohelise paela,
kui käed riputad sa minu kaela.

Miks on elu selline,et ka pisikesed lapsed peavad surema? Nad pole ju midagi paha teinud,pole veel elugi näinud ja lihtsalt peavad surema sellepärast,et meil eksisteerivad mingid värdjalikud haigused millest võitu ei saada.Ja kui vahel saadaksegi,siis enne seda peab see pisike inimene nii palju valu ja vaeva üle elama:( MIKS???? Miks ei võiks kõik lapsed tervetena sündida? Miks ei võiks nad ilma tõsiste haigusteta täiskasvanuks saada? Miks ei võiks surm võtta sealt kust ta peaks võtma?:( Miks? Miks? Miks????.....

Miks küll karu talvel magab?
Kas ta lund ei taha näha?
Või ta hoopis külma pelgab?
Tal ju kasukas on seljas.
Lähen karu üles ajan,
ära ehin tema maja,
kas ta tahab või ei taha,muidu magab jõulud maha!

Kaikista lahjoista, joiden perusteella voimme toivoa elämästämme onnelista, on ystävyys kaunein.

ma pole keegi vaid tühjus
keda isegi tuul ei võta seiklema
kõnnitakse mööda ja astutakse peale
aga keegi ei näe
kedagi ei huvita.
närbu, juurteta lill,
karju, aga keegi ei kuule
kedagi ei huvita
hääbu ja hävi
on sinuta parem.

Maahan on pudonnut lehtiä,
ruskeita väriltään.
Ne kuiskii viestiä:
syksyyn siirrytään.
Vihreys,vehreys
varkain katoaa,
mutta pian värien runsaus
taikapensselein maisemat maalaa.
Vaahterat kilpaa hehkuttavat:
ollaan kuin auringonlaskut.
Kasvit punaan pukeutuvat
kultaan honkain rungot paksut.
Maa paikoin kirjavaa räsymattoa
heinänkorret ja varvut ristikkäin.
Kivet saaneet lisää sammaleista kattoa
niiden alla kodit ötökkäin.
Kuuset vihreän värinsä pitää,
oispa muutoin kolkko olo.
Rantojemme heijasteet narraa sitä
miten vedessäkin kasvaa ruskainen puusto.
Viljaa on puitu,sänget nuo
keltaviittoina peltoja peittää.
Se muistuttaa,että Herra leivan suo
siitä tahdon iloiten kiittää.

Sageli meilt ei küsita, kuidas suudad koormaid kanda
Sageli põsk ja suu jäävad musita ja nii palju tuleb enesest anda
Sageli väsivad käedki tööst, uneaeg napib end väheks
Sageli silmade sõnatu trööst,sinust salaja mööda läheb...

Ärkava päeva aovalguses
päev piilub kardina vahelt.
Eneses heitlen
sest puudub selgus
ees murede lõputu ahel.
Tõsidus silmades
laugudel kurrud
peegelpilt tunnistab tõde.
Kusagil sügaval hinges on murrud-
tormimurdude lade.
Tahan su juurde veel tänagi jääda
võta mult murelik valu.
Päevade paitusest osadust saada
sest vaid hetk on mu elu...     

Valusat valgust
      öövarjude vahelt-
        on need sinu soovid?
Minekujulgust
        võitlusetahet
          aeg taas uuesti proovib...