Ma näen,kurb on su pilk kui loojund päev.
Kumavas taevas hing ekslema jääb.
Kuid vaata ehk tähtedest ammutad väe.
Sest elu on see,mis kaob su käest,kui meist maha jääd.

See sügise leek,mis põleb meie sees
ja valgustab teed.
Vaid see,
leek,ta tuline meel.
Sind jäägitult nüüd haarab veel ja veel.

Sa tead,et vähe on aega,
pea lõpeb öö.
Tunne su sees taas sädemeid lööb.

Pea sees veelkord tulle las hüpata nüüd,
sest elu on see,mis kaob sul käest,
kui meist maha jääd.

See sügise leek,mis põleb meie sees
ja valgustab teed.
Vaid see,
leek,ta tuline meel.
Sind jäägitult nüüd haarab veel ja veel.

Patīk 2