Katkine klaas täis tulipunast verd,
Lahtine haav mööda kahvatut merd.
Suletud suu,avatud pilk,
Hõbedat värvi näljane silk.
Unenägudes alati kõik nii kummaline,
Vahest abielus vahest vallaline,
Vahest näljaselt ahmid sisse inimliha,
Lukku on keeratud igaveseks viha.
Luuderohi hävitanud su südame jätked,
Vahest täis vihmapiisku on su kõrberetked.
Tahakski elada unenägude sees,
Selles tihkelt paksus ootamatuste vees.

Severim! 2