Mis asju sa ajad?
Ah, mul asjadega jamad -
üks asi teist asja taga ajab...,
aga noh, see ei ole sinu asi...
Mis asi on asi?
Milleks mul seda asja on vaja?
Miks ma asjad nii keeruliseks ajan?
Üks asi on mõelda...,
teine asi on teha...
Kui asjad ei ole selged,
ei ole asjatamine kerge...
Mis asi see on?
Kas ta läheb kotti või kastivõi ahju või peksan katki?
Üks väike asi võib kaaluda tonni,
kui ei jäta mäletamise jonni...
Üks suur asi võib ajada närvi,
kui seda pole kuhugi panna...
Seal sahtlinurgas, mis asi see veel on?
kellel seda tarvis olnud on?!
Kõigele tuli otsa - ja asi ants!
Ei, Kaalukail käib ikka iga asja ümber tants...
Üks hea asi…
peidus enda sees
kõigi teiste eest
peidus enda sees
iseenda eest
kui oleksin teine, mitte see...
rändaksin kaugele üle sinava vee
kui oleksin teine, mitte see...
igapäev ma kannaksin korallidest keed
kui oleksin teine, mitte see...
oleks mul hoopis teine, ilusam tee...
aga olen see ja ei keegi muu...
ja seepärast vahel mu hinges luul -
kui palgeid paitamas päike
ja pead sasimas soe tuul,
kui maikuu öö nii valge,
et tikutulega ei pea otsima kuud,
kui väljas on kevad ja kõik tärkab
ja kui igat liblikat ja lepatriinu märkad...
ja kui igat uut kortsu ja vagu märkad,
ja igakevadine pisike paanika tärkab...
ja tahaks tagasi enda ja maailma aega,
et kõik uuesti õigesti seada...
ja samas kõik nii kiiresti kaob,
alles oli algus ja juba kaos...
ja…
lukkus uks ja aken
keegi sisse ei saa ei näe
ise kord kui tahan saan
pean välja sirutama käe
ei ole süüdi lumi ega jää
ei ole liig paha ega liig hää
ma läbi ukse akna kõike kuulen näen
ei taha välja pista pääd
ei tea millal tahan saan
võtme vabaks anda käest
Suve viimased soojad ilmad
varsti on sügis..., külmad vihmad...
Aga täna päike veel halastab -
on täiega siin ja embab mind palavalt
Enam midagi ei mõtle, ei tee, ei taha
rannakividele laotan oma kondid maha
laisalt mõnust sulen silmad -
maailm on minust ilma.
Sulan..., sulan..., sulan...
olen kivi, olen meri, olen päike
olen suur, olen väike
Iialgi ei tõuse enam
olen Homo Sulam.
Mitme miljoni aasta pärast
taevas ikka seesama Päike särab...
Mingi olend uurib fossiili -
arusaamatus lööb rivist välja tema kiibi.
25.08.13
Sel päeval oli Päike just nii täpselt parajalt kuum
et nirvaana lummas küpseks jahuvahune luul :)
Ei tule teist ja paremat maailma
me jaoks. Nii nagu ühtki tegu
ei tõsta ümber.
Tuul ja taevas täna teine on
kui eile.
Ei, ei ühtki tuge väljaspool
me hapraid piire.
Valgus vaid.
/Doris Kareva/
<<<<<<<<<<<<<<<<<<<
Kui tuju ei ole see, mis vaja,
kui on lõpmata kurb ja hale
kui pisaratest märg mu pale
kui kõik on mõttetu ja vale
kui südant ja ihu närib valu
kui hinges mässab maru
kui haletsuseuss oma vagu ajab
kui ise oma saba taga ajan...
siis luulest otsin abi... ;)
Ööliblikas lendas mu tuppa
...ei, ei ole vaja...tappa
vaid üheks ööks antud elu!
INIMENE - MÕTLE !!!
Aastaid, AASTAID on SUL antud aega...
Kahju, et enne mõtlemist lõin käega ;)
Ma ei ole kunagi tantsinud rahvatantsu ja ei ole kunagi laulnud laulukooris... Hakkasin praegu vaatama laulu- ja tantsupeo rongkäiku... ja mul on juba klomp kurgus ja silmad udused... Ma armastan, sind Eestimaa!!!!!
Aasta uus see tuli
saatjaks võrratu ilm ja kohev-valge lumi
Inimhingede lootust
säravpuhtana hoiab loodus
Inimesed, armsad, kallid -
austagem üksteist ja meie imekaunist loodust!
Võtta aeg maha...
mitte mõelda ette
mitte vaadata taha...
Miks inimene seda ei oska / ei taha...?
Ikka mingi hool, mure või vaev...
Tegemistel iial ei tule lõppu -enamus meist ei jõua tippu ;)
kogu elu - toimetuste põhjatu kaev...Ja hullem veel -ise asjad keeruliseks teedkergem oleks teepunktist A punkti Bkui sa seda ei teeks ;)