Tõstan suule maa magusad maasikad,

immitseb verre metsamarjade mahl.

Pole mul muud salve,

kuhu koguda päikest kui kümblusest karge keha.

Väljatäis ristikheina joodab mind lõhnapilvega,

iga hingesõõmuga korjub mesi mu südamesse.(Minni Nurme)

Pëlqen! 2