Ma armastan su hõrenavaid lokke
ja triibulisi siidisokke.
Ma armastan su katki löödud nina,
sest seda nina kannad ikkagi ju sina!
Ma armastan su mulinat, su sõnu,
sest minu jaoks on nendel imeline võlu!
Ma armastan sind sellisena nagu oled,
mis siis, et oled karune ja kole!
Ma armastades pole kaine,
vaid tunnen tunnet, mis nii ebamaine

Pëlqen! 1