Miks me anname alla kohe, kui raskeks läheb ?
Miks me igatseme kedagi nii väga, et valus hakkab ?
Miks me vahel kardame näidata inimestele oma tõelisi tundeid?
Miks me vahel kardame näidata inimestele oma pisaraid ?
Miks vahel tundub armastus meile, kui vangistus ?
Miks me kardame oma tunnetest rääkida ?
Miks me kurvad olles, tahame alati üksi olla ?
Miks me ei julge paluda ühte kallistust?
Miks me tunneme suudeldes vahel, nagu kõhus lendaks liblikad ?
Miks me teeme näo, et naerame. Kuigi sisimas nutame?
Miks me hakkame asju väärtustama alles siis, kui see kõik läinud on ?
Miks me paneme kirja kõik selle, mis meid piinab, kui me kurvad oleme ?
Miks me ei saa ealeski kellegagi tõeliselt lähedaseks ?
Miks haiget saada on nii valus?
Miks on tunne et me justkui sõltuks kellestki?
Miks me kardame riskida, ilma et kardaks põruda ?
Miks me kardame avaldada armastust, õelda "Ma armastan sind!" ?
Miks me ehitame oma sügavaimate tunnete ja uskumuste ümber kaitsemüüri?
Miks me oskame võtta, kuid mitte anda?
Miks me ei suuda rääkida asjadest, nii nagu nad on ?
Miks me püüame olla need, kes me tegelikult pole ?
Miks me ei julge olla "mina ise " ?
Miks me ei usu endasse ja enda tegemistesse piisavalt ?
Miks me vahel ei õpi enda ja teiste vigadest ?

Like! 1