Istun üksi oma väikeses toas, mõtlen ja mõtlen, väga kaua, küünlaleek veel värelemas laual. Mõtlen mis oli, mõtlen mis on... mõtlen mis tulla veel võiks... Pole mul hetkel õnne, ei ole mul melu, õnnest ja melust on järel vaid tuhk. Mitte midagi ei ole, hing on nii tühi ja see on nii hirmsalt kole. Elan vaid lootuses,valguse poole, et leian kord selle õige noole, millega rihtida õigesse tuulde....
proua,ainult lootuses elamine ei aita ,peab olema ka kannatust,kui kannatust ei jagu ,ei jõua sa lõpuni loota....