Joviaalne jutukene noorest puujalaga tüdrukust :)
Jutu alguseosa on kirjutatud koostöös Svea -ga

Elas kord puujalaga tütarlaps, kes töötas maksimarketi köögiosakonnas.
Kuna tal oli raske liikuda, komberdas ta pidevalt kõigil jalus.
Niisiis mõtles ta veidi ning hakkas kasutama ringiliikumiseks rula, et kiirendada märkimisväärselt liikumiskiirust. Tal oli ka armas koer nimega Säm, koer oli nagu koer ikka. Kuid kas tõesti? Tegelikult polnud koer hoopistükis mitte see, kes ta esmapilgul tunduda võis- tühipaljas krants.
Tegelikult oli ta hoopis tõsiselt truu kaaslane ja kõige parem oli tema juures see, et ta nii tark oli.
Õigus. Unustasin enne mainida. Tüdruku nimi oli Rita.
Ta oli tegelikult ilus tüdruk, aga tema viga oligi puujalg. Ja tema koer Säm oligi talle põhimõtteliselt jala eest olnud varem, kuni ta avastas rula.
Nimelt oligi koer varemalt kinnitatud tüdruku puuduva jala asemele ja sellise huvitava tandemina liikusid nad siis ringi. Tihtilugu narriti neid selle pärast, aga Ritat ja Säm-i see ei heidutanud. Nad teadsid, et on teineteise jaoks alati olemas. Ebameeldivuste ära hoidmiseks jõudiski Rita lõpuks siiski otsapidi rula juurde.

Tegemist oli väga maitsekalt disainitud riistapuuga.. Leegid peale joonistatud ning lisaks veel igasugu huvitavaid lisavidinaid. Tulevikus oli plaan rula külge paigutada ka väikene mootor ning nitrosüsteem.
See kõik tähendas seda, et tüdruk saab hakata üha kiiremini liikuma.
Kuid Rita ei tahtnudki seda nii väga kuna nii poleks Säm saanud temaga enam niipalju koos olla.
Kuna Säm -i puhul polnud tegemist suure koeraga, tuli Rital mõte. Ta disainis seljakoti, milles saaks koera endaga kõikjale lihtsa vaevaga kaasa vedada.
Peagi avastas Rita, et tal on hämmastavalt imetlusväärne oskus rula käsitleda. Iga päevaga saavutas ta osavust juurde. Esialgse kohmetu ringi veeretamise asemel liugles ta nüüd sujuvalt ning parasjagu kiirelt. Ei läinudki kaua, kui ta juba trikitas koos teiste skeiteritega rampidel. Kõige huvitavam selle juures oli asjaolu, et alati kandis ta seljas mingisugust veidrat kotti.
Kõiki huvitas, et mis seal seljakotis siis ikkagi on.
Nad pärisid ja pärisid, kuni Rita ulatas oma seljakoti ühe poisi kätte ja käskis käe sisse panna.
See käsi, aga ei jõudnudki õieti kotti sisse minna, kui see juba kisaga välja tuli.
Rita vaid naeris, võttis oma koti ja liugles minema..
Varemalt jäi rääkimata meie kangelase perekonna kohta. Rita ema oli tõeline musterema.. seda muidugi eeldusel, et võtta võrdluseks ette Ameerika. Tema kaal võis olla kusagil 120 piirimail. Liikumine oli tal parasjagu vaevaline ning aeglane. Allakäik algas sellest, kui ta McDonaldsisse toote testijana tööle läks. Peale seda hakkas tema vööümbermõõt märgatavalt kasvama ning tagasiteed ei tundunud enam olevat.
Rita isa seevastu meenutas pigem Onu Ööbikut- kriipspeenike väikene onkel, kiilaneva pealae, vuntside ning prillidega. Suurema tuulega väljas käimine ei olnud enam sugugi mitte nali, raskuste keha külge kinnitamine oli elulise tähtsusega.
See oli nii suure tähtsusega, sest ükskord oli juba jama olnud. Õues oli tõsiselt tugev tuul ja ta oli just koju tulemas...
Millegipärast leiti ta alles järgmise päeva hommikul kirikutorni küljest ja sellest ajast peale ongi tal raskused ALATI kaasas.
Seoses kirikutorniga tuleb meelde isa poolne vanaisa, kes töötab sealsamas kirikus preestrina. Üleüldiselt oli ta sõbralik onu. Lastega sai ta suurepäraselt läbi, tihtilugu võis teda näha koos grupi väikeste poistega ringi liikumas.
Ka teist vanaisa oleks võinud seostada vabalt kõrguste ja tornidega, nimelt oli tema näol tegemist mägironijaga, vaatamata oma vanale eale ronis ta ikka ämbliku kombel mööda seinu.
Aga jah. Rita perekond ongi tegelikult olnud imelik läbi suguvõsa. Rääkimata tema vanaemast, kes arvas, et ta on superman.
Vanaema oli harjutan kogu elu lendamist. Tal polnud see kunagi välja tulnud.
Ühel päeval otsustas vanaema proovida lendamist , aga kõrgemalt, niisiis hüppas ta kaljult alla. Enne kui ta maad jõudis puutuda hüüdis ta õnnest: "Ma lendan".
Nüüd elab ta, aga kummitusena koos vanaisaga.
Ükski heatahtlik soov ei jää karistamata. Vanaema tahtis saada superkangelaseks, et inimesi päästa, kuid vanaisa soovis väikeseid lapsi aidata. Teda ei mõistetud kahjuks vist õigesti. Rahvas lintšis ta, kuna tal olevat juba liiga lähedased suhted lastega. Vahel on headusel ikka raske võidutseda!
Sellised lood oli siis tüdruku perekonnaga.
Kord aga käskis ema viia kooki ja moosi tema emale ehk Rita teisele vanaemale, kuna too oli haigeks jäänud. Vanaema elas üpris lähedal- seitsme maa ja mere taga, nagu naljatlevalt seal kandis öeldi. Tõesti Rita maja ning vanaema maja eraldas seitse metsasalu ning seitse põldu-niitu.
Nii ta siis hakkaski minema. Nagu alati oli tal ka Säm kaasas.
Nad jalutasid tunde, kuni nad viiendast metsasalust enam teed välja ei leidnud. Hea küll Rita veel, aga isegi Säm ei leidnud õiget teed. Ja see kõik kuna… Rital oli kasutada ülimoodne GPS-iga käekell, mille abil ta alati oma asukoha kindlaks sai määrata. Säm aga oli kaduma läinud ja seda lihtsalt põhjusel- nimelt oli ta vahepeal seljakotist välja hüpanud ning luusis nüüd mööda metsa ringi. Kuna tema suunataju oli tõsiselt kannatada saanud tänu sellele, et varemalt oli Rita poolt ta selgroole suurt pinget põhjustatud, see mõjus laastavalt aga tema suunatajule ja seetõttu ei osanudki ta tagasiteed leida.
Sedasi mööda metsa ringi luusides jõudis ta järsku suure villa juurde. Tegemist oli aruka koeraga, niisiis veeris ta aiaviidalt: "Neverland".

Koer hakkas rõõmust haukuma, et oli leidnud mingisugusegi asustatud paiga. Ei läinudki kaua aega, kui ilmus välja keegi päikesevarju kandev kahvatu kuju, kes kummalisi tantsusamme tehes lähenes. Mees hõikas nagu rõõmus väikene laps: „Milline nunnu kutsu, tule aga edasi” ning ta avas värava. Säm –i haukumist oli aga kuulnud ka Rita, kes nüüd avastanud, et ta koer kotist kadunud on, tormas hääle suunas. Rulaga oli metsavahel paras kunst liikuda, kuid osava tüdruku jaoks polnud see niivõrd tohutuks vaevaks. Peagi jõudiski ta villa juurde ning nägi, et keegi kaame sell silitab Säm -i. Mees oli tõesti näost valge, kui surmavari ning ta liigutused meenutasid marutaudis ahvi omasid. Rita hõikas: „Käed eemale mu koerast!”.

Mehike ehmatas ning hüppas järsult koerast eemale sedasi, et midagi pudenes maha. Tundus, et tegemist oli millegi väga maitsvaga, sest mõlemad- nii Säm, kui ka Mees sööstsid sinna poole, kuhu see pudenes. Mees oli see kord kiirem ja sai kaotatud asja enda valdusesse ning liigutas seda oma näolapikese poole. Kus oli alles imestus, kui lähemale jõudnud Rita märkas, et tegemist oli ei millegi muu, kui inimese ninaga, mida mees nüüd hoolega tagasi üritas sobitada oma õigele kohale. Asi tundus parasjagu kahtlane.

Ilma sõnadeta haaras Rita koera ning juba liikus villast eemale. Tundmatu veidrik hüüdis talle küll järele: „Oota, lapsuke, kuhu sa tõttad, tule mulle külla, ma näitan sulle oma isiklikku lõbustusparki!!”. Ritale ei avaldanud see mingisugust mõju ning ta liikus edasi vanaema elupaiga poole.

Jõudnud vanaema pisikese majakese juurde, koputas ta uksele. Ta kuulatas. Majast kostis vaid mingisugust kahtlast urinat ning veidraid häälitsusi. Rita koputas uuesti. Vanaema vastaski: „Kes seal on?”, kuid mingisugune veider toon oli ta hääles. Rita vastas: „Vanaema, see olen mina!”. Vanaema kostis selle peale: „No kurat küll, pidevalt käid siin, aga ikka meeles ei ole- uks on lukust lahti, vajuta link alla ja astu edasi, see ei ole ju nii raske!!!”.

Rita astuski majja, ta tundis, et midagi on korrast ära. Tuba oli sassis, nagu oleks alles äsja toimunud seal suur mürgel. Põrandal võis näha võõraid jälgi, mis kahtluseid veelgi süvendas. Rita astus tuppa, kus vanaema voodis pikali lebas.

Miski ei paistnud klappivat. Vanaema lõõtsutas, justkui oleks alles äsja millegagi tegelenud. Rita hakkas pärima: „Vanaema, vanaema, miks sa niivõrd väsinud oled ja lõõtsutad, kuigi ise peaksid magad siin pikali?”.

Vanaema vastas: „Oh, see kõik tuleb haigusest, mis mind niivõrd kurnab”. Kohe, kui vanaema oli saanud selle ära öeldud, kasvas ta nina cm võrra pikemaks.

„Aga vanaema, miks toad sassis on, kui seapesa?”. Vanaema kostis selle peale: „Mul on plaanis remonti teha ja nüüd siis jäidki asjad ripakile”. Kummaline, aga seegi kord venis vanaema nina veidi pikemaks.

Rita märkas, et teki alt paistsid välja karvased varbad ning kukkus pärima: „Aga vanaema, miks sul varbad niivõrd karvased on?”.

Vanaema tõmbas varbad teki alla ning vastas: „Oh, kulla lapsuke, ma selline asi juhtub vanaduses, mul pole aega olnud oma jalgu epileerida mõnda aega”. Sedamaid, venis jälle vanaema nina pikemaks.

Ritale tundus see kõik väga kahtlane. Ta haaras tekist ning tõmbas selle vanaemalt pealt ära. Järgnev pilt oli väga jube ning Rita karjatas. Vanaema ning hunt olid täiesti alasti ning lebas seal teineteise embuses. Seesama veidi nõdrameelne hundionu, keda kõik ekstsentrikuks pidasid, kuna too tihtilugu üritas maju ümber puhuda.  Kõik nähtu oli tüdrukule suur shokk ning ta kihutas rulal kiljudes uksest välja.

Kiljuvat Ritat oli märganud puuraidur, kes nüüd oma süsimusta bemmiga maja ette kihutas, rullis nokk tähtsalt püsti. Ta kargas autost kiiruga välja ning lõugas juba kaugelt: „Hunt! Raisk, ma tean, et sa oled siin, tule välja ja räägime või ma tulen sõidan sulle nii sahtlisse, et su magu peab vaeva nägema hammaste seedimisega! Tahaks seda raha näha, mis sa mulle võlgu oled, onjää!!”. Puuraidur haaras auto tagaistmelt kirve ning tormas sellega vehkides maja poole.

  Selle koha peal praeguseks lugu lõppeb, kui kellelgi soovi juttu edasi lugeda, andku teada ja ma kirjutan edasi. :))

Like! 4