On tume laupäeva õhtu, vihm peksleb armutult vastu Su aknaklaasi. Sa lamad voodis ega saa
magada, ning valad pisaraid, kuna Sulle kallis inimene on just lahkunud siit ilmast. Järsku
Sa kuuled vaikset mahedat häält, mis sosistab Sulle "Ära Minu pärast muretse ma olen alati
sinuga..." järsku sa pole enam nii kurb ja jääd unisemaks ja unisemak, kuni lõpuks magad.
Keegi on öösel akna lahti teinud ning tuppa kostub linnulaul ja jahe suvetuul paitab
Sind. Sulle tundub nagu keegi vaikselt raputaks sind õlast ja sa kuuled seda sama sosinat
mis eelmine õhtugi " Unimüts, ärka üles, mine õue ja kuula linnulaulu..." Sa ei tea kas see
oli uni või mitte aga Sa otsustad ikkagi välja minna. Kõnnid vaikselt ringi ja mõtled omi
mõtteid. Mõtetest ärgates avastad, et oled surnuaeda jõudnud. Järsku Sa märkad poissi, kes
on üksi hauakivi juures ning astud Tema juurde ja küsid " Kelle hauda sa valvad ?" Ta vastab sulle,
 et ta tüdruksõber just suri. Tunned talle kaasa ja vastad " Minu poiss-sõber on ka
surnud..."kui järsku sa mõistad, et seepärast salapärane tuuleiil Su õue ajasgi-selle poisiga
 kohtumine oli saatus. Seda mõistes hakkad poisiga suhtlema, kuni asi läheb sõprusest edasi.... 

Like! 6