Ma ei tea kuidas teiega lood on, aga mulle raamatud maitsevad. Lugemise mõttes, noh. Saate aru küll... Igatahes... Lugesin siis sellist teost nagu Terry Pratchett'i "Ürgsorts". Naljakas, omamoodi, musta huumoriga (mai feivorit seega)!

Siin nüüd siis katkendid Katku, Sõja ja Nälja joomingust, mille tõttu (vähemalt osaliselt) maailmalõpp ära jäi...
    "KAAL EI OLE OLULINE. MINU RATSU ON KANDNUD ARMEESID. MINU RATSU ON KANDNUD LINNU. JAH, TA ON KANDNUD KÕIKI ASJU, MILLE AEG ON KÄTTE JÕUDNUD, ütles Surm. AGA TEID KOLME TA KÜLL EI KANNA.
    "Miks mitte?"
    KÜSIMUS ON VÄLJANÄGEMISES.
    "Ja muidu näeb see suurepärane välja, mis?" kostis Sõda ärritunult, "Apokralüpsise Ratsanik ja Kolm Jalakäijat."
    "Äkki sa saad paluda, et nad meid natukene ootaksid?" pakkus Katk häälel, mis jättis mulje, nagu oleks midagi surnukirstust tilkunud.
    MUL ON ASJU AJADA, ütles Surm. Ta tõi hammastega kuuldavale väikese kõlksatuse. MA OLEN KINDEL, ET TE SAATE HAKKAMA. NAGU ALATI.
    Sõda vaatas eemalduvat hobust.
    "Mõnikord käib ta mulle tõsiselt närvidele. Miks peab viimane sõna just alati temale jääma?" rehmas ta.
    "Küllap on see harjumuse asi."
    Nad pöördusid uuesti kõrtsi poole. Kumbki ei lausunud mõnda aega sõnagi ja siis lõpuks küsis Sõda: "Kus Nälg on?"
    "Läks kööki otsima."
    "Aa." Sõda lõi soomustatud jalaga tolmu üles ja mõtles Ankhi poole viiva tee pikkusele. Pärastlõuna oli äärmiselt palav. Apokralüpsis võib samahästi oodata.
    "Üks veel enne teeleminekut?" pani ta ette.
    "Kas me võime?" küsis Katk kahtlevalt. "Ma arvasin, et meid oodatakse. Sest et, noh, ma ei tahaks inimestele pettumust valmistada."
    "Ühe kiire jaoks on ikka aega," käis Sõda peale. "Kõrtsikellad ei ole kunagi õiged. Meil on tohutult aega. Kogu aeg, mis üldse olla saab."


* * *


    "Sul on seal ruumi veel ühele, vanapoiss," kinnitas Sõda.
    Katk vaarus ebakindlalt. "Ma olen üsna kindel, et me peaksime minema hakkama," pomises ta erilise veendumuseta.
    "Ole nüüd."
    "Hea küll, ainult pool. Ja siis hakkame tõesti minema."
    Sõda andis talle laksu vastu selga ja vaatas Nälja poole.
    "Ja tuleb vist veel viisteist pakki pähkleid võtta," lisas ta.


* * *


    "Lambad," pobises Sõda. "Need olid lambad." Tema kiivriga pea tabas valju mürtsuga baarilauda. Ta tõstis selle uuesti üles. "Lambad."
    "Eieiei," kostis Nälg, tõstes ebakindlalt oma peenikese sõrme. "Mingi teine kodus... kudust... taltsas loom. Nagu siga. Mullikas. Kiisu? Midagi sellist. Mitte lammas."
    "Mesilane," ütles Katk ja vajus sujuvalt oma toolilt maha.
    "Hea küll," ütles Sõda teda märkamata, "olgu. Teeme siis uuesti. Algusest peale." Ta toksas tooni saamiseks vastu klaasi külge.
    "Me oleme vaesed väikesed... tundmatud kodustatud loomad... kes on kaotanud meie suuna..." jorutas ta väriseva häälega.
    "Määmäämäämää," mõmises Katk põrandalt.
    Sõda raputas pead. "See ei ole ikka seesama," sõnas ta. "Mitte ilma temata. Ta tuli oma bassiga nii ilusasti sisse."
    "Määmäämäämää," kordas Katk.
    "Oh, ole vait," rehmas Sõda ja sirutas käe uue pudeli järele.


* * *


    "Sõda."
    "Mi'a?"
    "Kas polnud meil mitte," Katk sirutas käe klaasi järele, "Midagi?"
    "Mi'a?"
    "Me peaksime... me peaksime vist midagi tegema," arvas Nälg.
    "Jus' nii. Meil on kokkusaamine."
    "See..." Katk seiras mõtlikult oma joogiklaasi. "Värk."
    Nad põrnitsesid mornilt baariletti. Kõrtsmik oli juba ammu jalga lasknud. Riiulul oli veel mitmeid avamata pudeleid.
    "Okra," ütles Nälg lõpuks. "See oligi see."
    "Eeei."
    "Apos... Apostroof?" lausus sõda ebakindlalt.
    Nad raputasid pead. Tekkis pikk paus.
    "Mida tähendab apokrüstiline?" küsis Katk pingsalt kuhugi oma sisemaailma jõllitades.
    "Elastne," vastas Sõda. "Minu meelest."
    "See ei ole siis see?"
    "Parem oleks," sõnas Nälg mornilt.
    Järgnes veel üks pikk, häbelik vaikus.
    "Võtame parem veel ühe laksu," soovitas Sõda end kogudes.
    "Just."


* * *