Sirelid seisavad silmini jahtunud mullas,
koltunud tuuled sasivad heitlikke päid.
Kui saaksid veel tulla, näeksid, et endiselt kullast
on suvised väljad, kus kaotatud jäljed sust jäid.
Surevas udus nüüd tantsivad haldjad kui unes,
sõrmedes nagiseb muusika – suve prelüüd.
Nokivad mustad kaarnad lehti vabanend lumest.
Sa kaugened, aga su süda elab mu süül.
There are no comments yet.
Leave your comment, start the discussion!