28.11.2013
64, Rakvere, Estonia
Üks imeilus luuletus, sellest õhkub siirust.
Ilus ja valus samaaegselt. Ilmselt elust enesest.
Andesta, et pidasin Sind liiga nooreks.
Ütlesin, et meie vahel haigutavad aastad.
Sinuga ma olin julm ja enda vastu toores.
Nüüd ma mõistan, aga liiga hilja on ehk naasta.
Andesta, et tulin ainult siis kui minul vaja.
Ütlesin, et lähedus toob tulevikus valu.
Nüüd ei tule Sina. Ja mu tühi süda kajab.
Igatsen Su sõstrasilmi, tagasi neid palun.
Andesta, et meie päikse saatsin ennatlikult looja.
Kinnitasin - üksinduses öö on hoopis parem.
Nüüd Sa vist ei jaga mulle ihu - hingesooja.
Kui vaid ometi ma oleks seda kõike mõistnud varem.
Andesta, et lihtsalt numbris nägin peletavaid vaime.
Ajast tegin meie vahel - lahutava seina.
Alles nüüd ma olen vana, üksinus teeb haiget.
Andesta ja tule taas. Ja tohterda mu leinad.
19 views
*ROSE*
Tervitus!!! Tänan Teid minule hea hinde andmise eest ja ka väga südand soendava luuletuse eest ja eriti sügava mõtteline, võetud elust enesest. Tänan Teid veelkord.Kõike kordaminekuid ja peaasi,et oleks tervist *ROSE* *ROSE* *ROSE*