Eelmise jutu all võite siis täheldada, mida ma mõtlen teie kommentaare lugedes!!! :D
Aga, jah, tänase osade arvu otsustab teie lugemisinnukus! Rohkem vihjeid ei anna ja parimaid elamusi!!!
Ahjaa, ma olengi kiiksuga, sellepärast ei pea põdema!!! :D Eelmises osas:
"Ei, mul pole tuju. Mida sa tahtsidki?" tuletasin talle ta saabumise põhjuseid meelde.
"Nii sinu moodi, kohe asja juurde. Kas me kusagile istuma ei võiks minna?" küsis Deniss ikka veel pead katsudes.
"Okei, aga ma vahetan enne riided ära," ohkasin ma ja lipsasin riietusruumide poole. Käisin dušši all ja vahetasin riided rekordkiirusega. Toppisin tenniserõivad koolikotti, sest need tuli pessu viia. Kõik kolm outfitti olid korra seljas olnud. Seejärel vinnasin koolikoti selga ja siirdusin fuajeesse, Denissi juurde.

"Kuidas su emal on?" küsis Deniss mu kõrval vantsides, kui me kesklinna poole sammusime. Rahvas möödus meist ükskõikselt ja tuimalt, justnagu linnas kombeks. Hetkel oleksin ma tahtnud, et keegi võõras mu päästaks ja tiriks ära selle Denissi juurest. Ma ei tahtnud temaga rääkida. Hetkel mitte, sest oli ju õhkõrn lootus, et Steven ikkagi tahab mind. Mis sest, et see beib talle kaela oli karanud. Denissi ma ka ei tahtnud.
"Parem. Ta ärkas eile, isa oli nii õnnelik," vastasin ma umbmääraselt.


"Siis peaks ta varsti terveks ju saama. Sa oled kindlasti õnnelik," uuris Deniss mu nägu. Kehitasin õlgu. Hetkel maadlesin hinges kahe kuradiga. Üks oli pettumus, et Steven ei suutnud oma mainest loobuda, teine oli süütunne, et ma ei suutnud Denissile ära öelda. Õigemini olin ma üritanud, kuid ta ei tahtnud sellest aru saada.
"Sa oled tujust ära. Mis lahti on?" küsis Deniss osavõtlikult.
"Ma ei taha sellest rääkida." Tusatuju kasvas minus iga ohkega. Ma olen ikka loll. Loodan kogu aeg, ise tean, et seda jobu ei saa eales usaldada. See kuradima Steven.
"Ma vist saadan su parem koju ära," lahendas Deniss olukorra. Noogutasin.

"Sa mõtle veel sellele ettepanekule," ütles Deniss. Hoides mul õlgade ümbert, andis ta mulle õrna musi huulile, viipas ja kadus siis Siiri maja poole. Terve tee polnud ta sõnagagi maininud oma soove ja nüüd viskas selle nii muuseas mu nina ette. Kuidas talle selgeks teha, et ta ei paku mulle enam huvi? Astusin ohates ukse poole. Kellegi käsi maandus mu õlal.
Deniss muidugi, mõtlesin ma ümber pöördudes. Denissi särava naeratuse asemel nägin hoopis pahura ja sünge näoga Stevenit.
"See oligi su kutt siis või?" küsis ta peaga Siiri maja poole jõnksatades. Viha ja pettumus segunesid taas Steveni nägemisel.
"See ei ole sinu asi," nähvasin ma uuesti maja poole pöördudes.
"Sa oled vihane jälle," märkis ta mulle järele tulles. Visanud koolikoti seljast otsisin sealt meeleheitlikult võtmeid. Neid leidmata, katsusin ust. Uks oli lahti. Mauno oli kodus, järelikult.
Lipsasin uksest sisse. Steven järgnes mulle jonnakalt.
"Mul on õigus vihane olla või mis? Nii nagu sinul  e i  ole õigus minu majja tulla," panin ma käed vaheliti, Stevenit sõjakalt jälgides.
"Ma tahtsin vabandada... ja rääkida," selgitas Steven mütsi peast võttes.
"Mine vabanda kellegi teise ees. Mina su vabandusi ei vaja," vastasin külmalt.
"Liis-Andra, lase ma selgitan siis vähemalt. Anna mulle kaks minutit," palus ta leebemat nägu tehes. See jättis jälje mu perutavale südamele.
"Okei, selgita siis," ütlesin nõudliku ent jäise häälega.
"Ma jäin mates õpsiga rääkima, sellepärast ma kooli ette ei jõudnudki." See oli igati loogiline vabandus ja nüüd ma oleksin pidanud talle andeks andma, resigneerima ja kaela langema. Ainult, et ta valetas. Ta oli selle bimboga aeland seal. Ta isegi ei märganud mind. Pettumusepisarad tükkisid vägisi esile. Surusin need oskuslikult tagasi.
"Hästi, sa võid nüüd minna," teatasin kõrvale vaadates tasasel häälel.
Steven jäi aga omale kohale. Minu palvet eirates, võttis ta jalanõud ja jope ära.
"Oota, mida sa teed?" kähvatasin ma imestunult.
"Ma tulin sinuga rääkima ja ma ka räägin sinuga," teatas Steven ülima jonnakusega. Järsku ei suutnud ma enam Steveniga vaielda. Vabanesin ka oma jopest ja saabastest. Haarasin koolikoti ja marssisin ohates trepist üles. Steven, mõistnud mu mõtet, järgnes mulle minu tuppa.

"Miks sa nii endast väljas oled?" küsis Steven minu tuppa jõudes ust sulgedes. Viskasin koti voodile ja istusin mossitades sinna kõrvale.
Ma olin armukade, selle lehma peale, kes end Steveni kaela riputas. Talle ma seda öelda ei saanud, sest Stevenit ei kottinud minu tunded. Teda kottis vaid mõte, kust ta järgmise naise saab. Selles olin ma täna veendunud. Teda ei muuda miski, kaasa arvatud soov korralikuks hakata. See kõik oli tühipaljas etendus.
"Mida sa tahad?" küsisin vaiksemalt, heites talle läbilõikava pilgu. Steven tuli mu kõrvale ja istus voodile.
"Mis sulle meeldiks, et ma teeksin? Paluksin vabandust? Suudleksin su varbaid? Laseksin sul mulle vastu lõugu virutada?" küsis Steven küünarnukke põlvedele toetades ja käsi kokku pannes.
Ta meenutas mu isa, kui see rääkima tuli. Ainuke vahe oli selles, et Steven rääkis rahulikumalt ja teda närvi ajada oli pea võimatu.
Mõte talle paremsirge andmisest meeldis mulle väga, kuid ma ei oleks seda saanud teha, sest kohe oleks järgnenud küsimus, miks. Ja just seda "miksi" ma ei tahtnud.
"Sa valetasid jälle," pomisesin ma voodilt koolikotti sikutades ja sealt tenniseriideid välja visates ja voodi alla lükates.
"Kuidas nii? Mille kohta ma valetasin siis?" küsis Steven kulme tõstes.
"Sa ei jäänud mates peale tunde. Ma nägin seda beibet. Sa oleks võinud kohe öelda, et sul on uus tibi," viimane sõna tuli vihasemalt kui ma oleksin tahtnud.
Steven uuris mind teraselt vidukil silmadega.
"Sa mõtled Rosalinat?" küsis ta pilku mu sisse puurides. Oi, kui kiiresti mu süda lööma hakkas. Haarasin ruttu kotist oma läpaka ja visates koti maha, pidin ka läpaka äärepealt maha pillama. Steveni tugev haare katkestas õhulennu poolel teel. Ta asetas sülearvuti voodile.
"Midaiganes," turtsatasin ma. Mu armukadedus tuleb niikuinii välja.
Ohkasin. Steven haaras maast mingi lipiku ja istus tagasi voodile. Väga lähedale veel pealegi.
"Kas sa käid... squashi mängimas?" küsis ta sedelit uurides. Mu silmad laksasid äratundmisest pärani.

Like! 82