Jaa tänane osa, mis keegi ka omale postkasti saab, saab olema põnev!
Sest ma jätan põneva koha pealt pooleli!
Igal juhul parimaid lugemiselamusi! :)Eelmises osas:Liisa haaras kiiruga käe ära, kuid ta põsed
andsid tunnistust, et see puudutus ei jätnud teda ükskõikseks.
Tegin ukse lahti ja lasin ta istuma. Sulgesin korralikult ukse, viskasin
ta väikese kohvri pagasniku ja istusin juhiistmele. Panin bemmi tööle
ja me sõitsime linnast välja, enne veel tanklas peatudes...

Linnast välja sõitsime täies vaikuses. Ma ei märganud isegi raadiot
tööle panna, kuni Liisa seda kruttima hakkas.
"Kas see töötab ka?" küsis ta nuppe nokkides.
"Ära seda puutu..." karjatasin ma, kuid juba täitis bemmi kitsast salongi
taas bassi tugev mürtsumine. Liisa pani käed kõrvadele, keerasin heli
maha.
"Issand, mis lärm. Kas sul mingit ibuprofeeni on või midagi?" küsis ta
armatuuri all sobrades. Leides sealt, selle, mida otsinud oli, kugistas
ta ühe tableti kiiruga alla.
"Te ikka ei ole sõbrad," naersin ma bemmi raadiot mõeldes. Liisa oli eile
ju täpselt samamoodi teinud.
"Kes me?" küsis ta ehmatusega.
Noogutasin peaga CD-maki poole. Liisa hakkas naerma. Vaatasin teda, ta
oli jumalik, kui ta südamest naeris, kahjuks tegi ta seda väga harva.
"Kus sa siis hetkel töötad?" küsisin nii muuseas.
"Ma olen hotelli administraator," teatas ta millegipärast taskutes
sobrades.
"Oled esmaspäeval tööl?" küsisin uurivalt, et teada, kauaks ma ta enda
juurde saan jätta.
"Ei ole. Kuule, keera ringi, mul jäi rahakott maha," teatas ta ikka veel
taskuid läbi otsides.
"Me võime ju minu..." tahtsin öelda, et minu rahaga hakkama saada, kuid
Liisa nägu nähes jätsin lause parem pooleli.
Tal oli jälle see ma-olen-iseseisev-ja-sinust-sõltumatu nägu ees. Ohkasin.
"Aga ma võin ju sulle laenata, maksad pärast tagasi," proovisin ma
niipidi. Liisa jäi mõtlema.
"Okei, aga ma maksan intressiga," teatas ta jonnakalt.
Terve tee vaidlesime raha üle. Mina ei tahtnud talt midagi saada, tema
tahtis kahekordset summat maksta. Sihtpunkti jõudes, leppisime kokku, et
ta maksab sama summa tagasi, mille talle laenan. Kangekaelne, nagu ta
oli. Autost välja tulles, haarasin ühe ümbriku ja toppisin
põuetaskusse.
Tahtsin Liisa kohvri haarata, aga ta kõpsis juba ise mu ees sellega ukse
poole, puusad elegantselt sammurütmis õõtsumas. Väärt vaatepilt.
"Tuled ka nüüd vä?" küsis ta ukse ees seisatades. Lukustasin bemmi
uksed ja järgnesin talle.
Astusin vanematekodu uksest sisse. Nad olid juba kodus. Ema hüppas
köögist välja, et näha, kes tuli. Liisat nähes, pidi ta äärepealt kaela
otsast ära kõõritama, et kindel olla tema isikus.
"Tere Taunokene," tuli ta mind kallistama,"sa ei öelnud, et külalisi
tood."
"Ma võin vanemate poole ka ööbima minna," teatas Liisa vahele.
"Pole vaja," ütlesin talle.
"Ema, ära hakka peale, Liisa on ju peaaegu pereliige," teatasin läbi
hammaste.
"Olgu, olgu, ma sean talle toa valmis võõrastetuppa," ütles ema ja läks
arvatavasti seda  kohe ka tegema.
Isa tuli taganttoast. Meid nähes, noogutas ta tervituseks.
"No poiss, kuidas firmas läeb?" oli ta esimene küsimus.
"Aah, ikka samamoodi, räägime sellest homme. Kas mu vend on ka juba
siin?" küsisin uurivalt. Liisa vaatas mulle kiiresti otsa.
"Ta peaks varsti jõudma, helistas, et on poolel teel," ütles isa
resoluutselt.
"Tule ma saadan su tuppa ära," ütlesin Liisal küünarnukist kinni võttes.
Ta võpatas mu puudutusest, kuid lasi end juhtida.
Võõrastetuba oli minu toa kõrval. See oli suht korras, sest seda kasutati
harva.
Liisa pani oma kohvri viisakalt voodi najale ja vaatas toas ringi. Tundus,
et ta jäi rahule.
Vaatasin teda. Ta võikski siia jääda. Minu juurde. See oleks nii loomulik
ja hea. Läksin ta juurde ja võttes ta keha ümbert kinni, suudlesin teda,
kirglikult...

Like! 59