Oh, ma jõuan täna kohe ekstra palju.
Kevadine suurpuhastus käsil, pluss veel söögitegemine.. :D
Oi ma kohe oskan! :)

Eelmises osas:
Tundus, et ta oli mu ettepanekuga enam kui rahul. Ta võis seda isegi oodanud olla.
Tänasin isa kallistusega ja jooksin ülakorrusele, oma kapi ette.
Valinud sealt vägagi range ja viksi kostüümi, mille ema mulle kunagi firma esitluse jaoks oli ostnud, ajasin jalga sukad, kõrge kontsaga rihmikud, paludes oma jalgelt juba ette andeks. Lisaks sellele võtsin veel sahtlist kaks tuttava luuletusega kirja ja olingi minekuvalmis. See välimus pidi andma mulle julgust ja enesekindlust Steveni süüdistuste vastu. Ma lootsin, et sellel on ka tema ees seistes selline mõju.
Isa vaatas mu välimust ääretult üllatunud ilmel. Leides selle siiski sobiva olevat, viipas ta, et ma autosse läheks ja järgnes oma portfelliga peagi.


Pika tee ja liiklusummikute tõttu sain ma mõelda omi mõtteid, mis minu eesmärgid ja plaanid paika pani. Ma pidin välja uurima, millisel hetkel Steven täpselt tagasi jõudis. Teiseks, kes mind saboteerib ja Stevenist lahku püüab ajada (kuigi mingi idee mul juba eksisteeris) ja kolmandaks, kes kirjutas need kaks kirja.
Steven oli mulle valetanud, seda tabasin ma alles täna. Ta väitis end tagasi olevat nädala, kuid miks ta siis alles paar päeva tagasi käis võõrast laipa mitte-endaks tunnistamas? Miks ta maksis mu isale raha tagasi alles nüüd ja mis kõige tähtsam, miks ta siis nädal aega minust eemale hoidis, kui väitis end tagasi olevat?
Miski oli mäda. See kõik oli kuidagi veider. Keili võttis Richardi kaasa, kuigi temal saarele asja polnud. Mariliin rääkis Steveniga ja Richard puges mulle külje alla rohkem, kui eales varem. Keegi helistas ka isale ja teatas mu asukoha tol ööl. Nii palju saladusi ja mitte ühtki vastust. Aga vastused selguvad, peagi, teadsin ma.

"...nii, sa võid need andmed arvutisse kanda. Skänni see, see ja need lehed ja need trükid käsitsi. Alumine pool jääb tühjaks blankettidel ja tehingu lõpetamise paberitest tuleb teha koopiad, selge? Seda virna ära puutu, sest selles on üleandmise aruanded. Nendega tegelen ma ise," jagas isa käsklusi. Noogutasin kuulekalt, kordasin isa sõnad järgi ja hakkasin kiirelt trükkima. Isa teatas, et ta on vastaskabinetis, ema juures. Mulle see sobis.
Uks sulgus ja ma sukeldusin veidikeseks töösse. Skännimine tehtud, trükkisin, kuni sõrmed väsisid, siis hakkasin koopiaid tegema. Istusin laua äärele, koopiaaparatuuri kõrvale ja vahetasin pabereid masinas, vajutades nuppu, ning sidudes kopeeritud pabereid kirjaklambriga.
Stevenit ei olnud ma veel näinud. Ta ei olnud siia tulnud. Pidin vist ise ta üles otsima, panin ohkega jala üle põlve.
Just sel hetkel läks uks lahti ja ma teadsin vaatamatagi, et selle vahel seisab Steven. Aga ma ei pööranud pead ta poole. Nautlesin ta pilku oma ihul.
"Kus su isa on?" küsis ta ust sulgedes ja selle taha seisma jäädes. Viipasin käega ukse poole, pilku hoolikalt koopiamasinal hoides.
"Empsi kabinetis," vastasin ma võimalikult ükskõikselt.
"Mida sina siin teed?" päris ta mõru häälega. Kuulsin ta pükstesahinat kui ta end arvatavasti ukse vastu toetas.
"Mängin sekretäri," pahvatasin ma mõtlematult.
"Sellises riietuses?" kõlas uus küsimus Steveni poolt. Pöörasin pilgu tema poole ja hüppasin nõtkelt laua pealt maha. Ta nägu ilmestas see saatanlik muie taas.
"Mis mu riietusel viga on," jalutasin ta ette ja seisin seal käed rinnal risti, tõstes lõua üleolevalt kõrgele.
"No.. Ameerikapoisile meeldiks see seelikuke ja jakike kindlasti," kõkutas Steven kibestunult.
"Vaata kui kurb siis, et teda siin ei ole," vastasin ma kiire pöörde tehes ja laua juurde tagasi jalutades.
"Pagan, oled sina alles vaatepilt," vilistas Steven mu jalgu jälgides. Punastasin tugevalt selle märkuse peale ja seepärast ei söandanud ka tema poole vaadata. Lasin pilgul bürooaknast välja ekselda. Steveni kohalolek pärssis mu mahajahtumisvõimet. Nägu õhetas ikka veel.
"Ma olen nüüd isa õpitüdruk," selgitasin, lootes ühtlasi Steveni vastusest kummutada esimese kahtluse oma teel.
"Ega mul selle vastu küll midagi ei ole," laskis ta oma põletaval pilgul uuesti üle minu käia.
Sulgesin õnnelikult silmad. Mul pidi õigus olema, et Steven ei jahtinud mu papsi firmas töökohta. Lisaks tuli veel raha kohta välja uurida. Kuid selleks oli rohkem kavalust vaja.
"Millega meie mister Kruusmets siis tegeleb?" vahetasin kiirelt teemat. Steveni poolt kostus vaikus. Pidin juba ümber pöörama, arvates, et ta on läinud, kuid pükste sahin kinnitas, et ta on veel siin ja mulle lähenemas.
Istusin kiirelt papsi töötoolile ja haarates pastaka, klõpsisin seda närviliselt.
"Hetkel töötan su isa firmas, lootuses, et nad andestavad selle viis tuhat euri," pobises ta mu kõrvale jõudes ja lauaäärele toetudes. Tal olid jalas tumedad kolmveerandpüksid ja hallikas T-särk. Pluss veel mustad botikud ja tumedad sasitud juuksed. Ta meesteka lõhn ajas mu mõtted segi. Mida ta oligi öelnud? Ahjaa, nii, ta ei jahi raha, vaid andestust. Kummaline rahulolu tabas mind selle teadmisega. Panin pastaka otsustava äkkliigutusega lauale.
Jäi veel kolmas ja kõige keerulisem küsimus-miks ta mu papsiga rääkinud oli?
"Helistasid mu papsile kohe pärast saarelt tulekut uuesti jah?" Oi kui tigedana see küsimus mu kõrvus tundus. Steven põrnitses mind uurivalt. Keerasin pea ära, kohendades pabereid, mida paps mul puutuda polnud lubanud.
"Tegelikult ma ei helistanud talle seal saarel. Tema helistas mu isale ja mu isa käskis mulle helistada. Nii et tema helistas mulle.. ja miks on mul tunne, et sa üritad mult midagi välja meelitada?" kostus Steveni uudishimust pakatav küsimus.
Tõusin uuesti püsti ja jalutasin ümber laua, korrastades kopeeritud pabereid. Steven ei mänginud kaksikmängu. Tema oli puhas. Aga kes? Kes helistas mu papsile? Kes kirjutas need kirjad?

 

Like! 180