Tänane viimane.. Eelmises osas:
Tõusin püsti ja kahmasin oma riided, needsamad, millega siia olin tulnud ja mida Lannu käed eile mu seljast sikutasid. Riietasin end järskude liigutustega, tekstuure raevukalt rapsides, samal ajal kui Lannu ikka veel teki all istus ning mind tühjal pilgul jälgis.
Saanud end riidesse, seisin kesk ruumi, tundes äkki kohutavat piina, kohutavat valu. Ma armastasin seda tüdrukut nii kohutavalt palju, kuid tema nähtavasti mind mitte. Muidu ei oleks ta teinud selliseid asju ja neid veel varjanud. Me saaksime praegu olla koos, kuid nüüd.. Ta vaid arvas mind armastavat, sest indiaanlasega magamine polnud tühine.


"Risto, ütle midagi. Palun, ükskõik mida," astus ta oma napis T-särgis mu ette, pisarad põrandale tilkumas. Tundsin, kuidas ahastus mu kurku kriibib ja silmad kipitama paneb. Kuidas ta suutis seda kõike teha? Kuidas? Mulle trügis pähe mõte sellest, kuidas ta eile minuga magas, teades, et oli Richardiga sama teinud. Mis talle üldse siis tähtis oli?
Raputasin pead, soovimata oma raevu tema peale valada. Ta võis ju McKenziega magada ja seda kõike varjata, kuid ma armastasin teda endiselt. Ma ei tahtnud tema peale valada seda kõike, mis mu sees keerles.
Astusin lihtsalt ruumist välja, niiskesse septembrilõpu hommikusse, võttes suitsupakist ühe suitsu ja seda läites. Tõmbasin seda ahnelt, kirudes kõike maapõhja ning kinnitades, et vesi mu silmades on vaid tubakavine pärast.
Kahjuks ei suutnud ma end petta, elus esimest korda olin armastuses pettunud. Nii pettunud, et tahtsin jälle sinna iglusse tõmmata. Ma ei saanud Liis-Andraga enam olla, mitte siis, kui tema selle McKenziega maganud on, seda teadsin ma vägagi hästi, kuid ma mäletasin veel liigagi hästi, mida tähendas ilma temata olla.
Ma tahtsin temaga koos olla olenemata sellest hiigelsuurest veast, mille ta punanahaga magades teinud oli. Ma ei olnud aga kindel, kas ta mind enam armastab.

Pärast nelja sigaretti astusin sõnatult sauna eesruumi, nähes Lannut voodil kägaras, pea põlvedele toetatud. Minu naastes tõstis ta oma nutetud näo ja vaatas mulle meeleheitest masendunud silmadega otsa. Ta oli vahepeal end riidesse saanud ja voodi korrastanud, pedantlikkuse moto, nagu ta mul oli.
Jah, minul, sest kõigest hoolimata kavatsesin ma temaga kokku jääda. Kavatsesin välja uurida ta tunded ning selleks tuli meil koos olla nii, et mina omapoolseid tundeid välja ei näita. Ainult sel juhul sain kindlaks teha, mida ta tegelikult tunneb, sest küsima minnes võis ta ju armastust vanduda, kuid ka ise oma sõnades kahelda ja lõppkokkuvõttes ikkagi tahtmatult valetada.
"Ma panen oma asjad kokku ja lähen. Sul pole vaja minu pärast muretseda," kähistas ta ühe nutuse lause välja. Sammusin mõtlikult ahju juurde, laskudes selle ette kükki ja põlevatele tukkidele kaks halgu asetades, sulgesin ahjuukse.
"Kusagile sa ei lähe," vastasin ma tema lausele veidi järsult, kuid kindlalt. Lannu lõi oma üllatunud silmad mu näole, oodates selgitust, miks ma tal minna ei lase.
Tõmbasin käega hetkeks üle lõua, mõeldes kõik järjekorras läbi, et oma plaani vettpidavuses kindel olla. Polnud vaja jälle üht lörriläinud jama, millest ainult häda sündida võis.
"Nüüd teeme nii, nagu mina ütlen," alustasin vaikselt oma arutelu selgitamist. Liis-Andra pühkis oma nutust õhetamalöönud põsed kuivaks, nihutades end ettevaatlikult voodi äärele ning pani veidralt triibulistes sokkides jalad põrandale. Oodates seejärel huvitatud, kuid siiski veidi kurblikul ilmel mu avaldust, meenutas ta mulle nii kuradima totakal kombel väikest plikat, kes oma karistust pahateo eest kuulama asub.
"Sa jääd minuga, me läheme koos tagasi. Linnas oled sa minu tüdruk, ükskõik, mida see kuradi McKenzie sulle siis seletaks või teised ütleksid. Saad aru?" tegin väikese pausi, nähes Lannu kõhklevat noogutust. Ta alistus praegu kõigele, kuna arvas end teinud olevat suure vea. Eks ta oligi, kuid asi polnud Richiga magamises või meis kahes. Asi oli hetkel ainult tunnetes, milles tuli täielikult selgusele jõuda. Tema süümepiinad ei mänginud mu plaanis rolli.
"Ainuke tingimus on see, et me ei maga ega suudle mitteteadlikult enne, kui ma olen mingi kuradima lahenduse leidnud," tõin välja oma tingimused. Liis-Andra pilgutas arusaamatult silmi, langetades käed pepsilt sülle, kuid siiski vaikides, jäädes lootma minupoolsele selgitusele. Olin aga mõtetega nii ametis, et ei märganud ta segaduses näolappi. Juurdlesin parajasti McKenzie osa üle selles paganlikus etenduses Lannuga.
"Mida tähendab "teadlikult suudelnud"?" tungis tüdrukuhääl mu mõtteisse, pannes mu ümber pöörduma ja teda juhmilt põrnitsema. Ahjaa, õige, see tingimus. Mõõtsin sammudega vahemaa meie kahe vahel väiksemaks, istudes ta kõrvale voodile. Plaksasin kätega põlvedele, meenutades, mida ma ise selle all mõelnud olin.
"See tähendab näitemängu, mida me teiste ees mängime. Me suudleme vaid siis, kui oleme sõprade silme all, et neil kahtlusi ei tekiks. Täpselt samamoodi nagu siin, Maire juures," selgitasin ma, teades, et sellest tuleb üks põrgulikult vastik fiktiivne suhe, sest ma armastasin teda nii kuradima palju, kuid pidin ootama temapoolsete tunnete avaldumist. Vaid nii sain kindel olla, et ta armastab mind tõeliselt.

Like! 73