18. läbitud dekaad!!!
Varsti tuleb juubel.. Ehk.. iEelmises osas:
"Noh, päästetud viimaks," pomises ta oma võileivale, lüües kohe hambad juustust üleküllastunud toidupalasse. Kahmates laualt veel oma lillelise läpaka ja kapi kõrvalt roosa koolikoti, kõpsis ta uksest välja. Õnneks summutas võileib kõik ta sõnad, seega pääsesin viimaks ta mulinast.
Viskasin nagist tagi selga ja krabasin esikukapilt eile õhtul sinnavisatud motikavõtmed. Lennutades koti kaarega selga, lukustasin välisukse ning tõin taas välja oma punase unelma, pannes ta unnates teepervel tööle ning sättinud kiivri pähe, võtsin suuna Tauno kodu poole, Lannule järele.
"Miks sa nii veidralt muigad terve hommiku?" päris Liis-Andra mu kõrval kooli poole astudes. Viisin ühe pilgu veel motikale, nägemaks, et see ikka normaalselt pargitud oli.
Teadsin väga hästi, et seda muiet põhjustas koolis ootav üllatus rebastele, kuid Lannule ma seda öelda ei saanud.
Selle asemel, et vastata, krabasin tal ümbert kinni ja tõmbasin ta mantlissemässitud keha enda vastu. Lannu viis oma kavalalt sädelevad silmad mu näole.
"Ma armastan sind," mõmisesin vaikselt, maitstes vaid hetkeks ta huuli. Lannu kordas mu armutõotust, teadmata, kui väga ta mind kooli peal vihkama hakkab. Või õigemini mängult vihkama hakkab, sest rebaste ristimine oli ikkagi koolipoolse initsiatiiviga, mitte minuleiutatud karistusmeetod.
Piiksutasin end uksest sisse, lastes Lannul viisakalt ees minna. Kiirelt tirisin garderoobis oma tagi seljast, leides Lannu seejärel peegli eest. Kahmates ta käsivarrest, sikutasin ta allkorruse koridori, mis viis taas sinna katlaruumi poole.
Täna ei põgenenud me aga McKenzie eest, vaid suundusime rebaste kokkukorjamisele.
"Juba tahad kahekesi jääda või?" kajas Lannu õrritav küsimus koridoriseintelt. Muhelesin magusas teadmises, mida Lannu teadmatus tekitas.
Leidnud terve oma klassi ees ootamas koos kümnendikega, kes meid segadusseaetult põrnitsesid, juhtisin Lannu ta klassikaaslaste juurde, astudes ise Tarmo ja Ardo vahele.
"Kõik kohal?" päris Marko minu käest. Uurisin kümnendikke, noogutades nõustuvalt. Ka teised leidsid, et kümnes aa on oma koosseisus ilusti meie ees.
Seinte äärest toodi nähtavale hiiglaslikud prügikotid, mille seest tiriti välja tumesinised värvised ja tolmused töötunked tüdrukutele ning lüpsinaise kittel kuttidele.
"Nonii rebased, te teate korda. Enne teid keskkooli vastu ei võeta, kui olete oma korralised ristsed läbinud. Täna, homme ja ülehomme, vastavalt kooli seadustikule, veame teid läbi tuleproovist, et teada, kas te ikka sobite meie hulka. Kogu ristimise aja peate te kandma neid," visati riidetükid põrandale hunnikusse.
Kostus üleüldine hädakisa. Märkasin Lannu nördinud ninakirtsutust, kui ta määrdunud töötunked oma sõrmede vahele võttis. Kuid midagi ei jäänud üle. Vingumine, palumine ega hädaldamine ei aidanud. Kõik ajasid oma sitased ürbid selga, nähes välja, nagu kaksteist ehitustöölist ja kolmteist transvestiidist lüpsinaist.
"Et te mõistaksite ka kooliskäimise pahupoolt, siis palun teie ranitsaid sellesse kotti," viibutas Martti uue hiiglasliku prügikotiga. Aitasin Ardo ja Tarmo kaasabil kõigil koolikotid musta kilesse toimetada. Seejärel jagati kümnendikele pidulikult kätte lüpsikud, kuhu nad oma koolimoona päevaks paigutada võisid.
Liis-Andra nägu muutus üha enam häirituks. Trotslikult huuli mossitades, kukutas ta oma roosa läppari lüpsikusse, lisades sinna paar raamatut, mis tal kaasas oli ja mõned pliiatsid.
Kuid see polnud veel kõik. Tugeva pahameelehüüatuse saatel korjati kõigilt ära ka jalavarjud, mis asendati täiesti tavaliste kalossidega. Tauno tütar, Mariliin ja Keili vaatasid üksteist hädiste nägudega, vingudes kord selle, kord teise kallal.
Minu rahuloluks paistis isegi McKenzie oma olukorrast väga häiritud olevat, kuna tema kittelkleit veidralt kinni käis ja kalossid silmnähtavalt suured olid.
Kümnendikud kaeblesid, hädaldasid, vingusid.
"Vait!" käratas Marko, "Kes veel viriseb, peab aluspesus kolm ringi ümber maja jooksma, samal ajal kui meie teda veepommidega loobime."
Haudvaikus kaikus koridoris, kui me rõõmsalt muheledes oma orje tunnistasime. Kõik käsutati ühte ritta, kui Marko vile haaras ja numbreid hõikudes marssima käskis hakata. Jälgisin mõnuga seda toimingut, nähes, kuidas "ehitusnaised" ja "lüpsitransad" vaikselt klassi poole sammuvad.
(YYY)