Nonii, tänased osad, ei unusta teid.. :)Eelmises osas:
Taavi kabineti numbri ja korruse. Nimerägastik tekitas minus kerget kõhedust. Kõik need sadakond töötajat olid selle Kiviloo-kuninga alluvad. Kõik pidid tema juhiseid järgima, nagu alamad ikka. Kuradi vedanud sel vanamehel.
Astusin kuldsete ustega lifti, mis seestpoolt meenutas rikkurite pellerit. Ainult pott oli puudu, kõverdasin mornilt huuli. Mis seal salata kogu see raha maitse, mis mul selles hoones jalutades kurgus oli, tekitas kergelt võõristava tunde. Ma polnud elu sees nii palju raha enda ümber tundnud, kui selles firmas jalutades.
See tundus kohutavalt ebamugav, nagu oleksin ma prükkar presidendisviidis.
Ma tundusin kindlasti võõrkehana selles sagivas inimsummas, olgugi, et kandsin täpselt samasugust massidesse sulatavat "müügipakendit" ehk siis ülikonda.
Liftist välja astudes põiklesin koridoris siia-sinna, jälgides hoolikalt kabinetinumbreid. Jõudes õige ukse taga, põrnitses sekretär mind pikalt.
Mäletasin teda ähmaselt sellelt kontorirottide peolt eelmisel talvel.
"Kas ma saan teid aidata?" päris ta veidi tõredalt. Nähtavasti arvas mind lihtsalt eksinud olevat. Pilk, mis minust üle libises, kinnitas mu oletusi. Huuli kõverdades näidati selgelt, et ma ei kuulu siia. Kuid ma kavatsesin selle Taaviga kohtuda, olenemata ta sekretäri arulagedast pirtsutamisest.
"Ma tahan Taavi Kivilooga kohtuda," kuulutasin ta laua ees seistes. Mu lause jultumus kas hämmastas või lõbustas sekretäri, sest ta uuris mind pikalt, enne kui järgmise repliigiga lagedale otsustas tulla.
"Härra Kivilool on kiire. Kas teil on kohtumine kokku lepitud?"
Nojah, ma oleksin pidanud aimama, et kinnisvaravaala nägemiseks tuleb veidi rohkem vaeva näha, kui liftisõit ja sekretäriga maadlemine, kuid miski minus ütles, et Lannu vanaisa oleks minuga nõus kohtuma iga hinnaga.
"Ei ole, aga ma tahan temaga kohe rääkida," pigistasin hammaste vahelt, teades juba ette, kuidas hästisäilinud punapea mu ees sellele lausele reageerib. Mul ei olnud mingit tuju täna vaidlustesse laskuda, tahtsin lihtsalt selles totakas kabinetis ära käia, mis nähtavasti kahepoolse pruuni ukse taga avanes.
"Kui kohtumist ei ole kokku lepitud, ei saa ma teid kabinetti lasta. Ma võin teile aja saada kusagile järgmisesse nädalasse," tõmmati märkmikusarnane asi lahti ning toksiti pastakaga täiskirjutatud lehe ainsasse vabasse lahtrisse. Tõmbasin käega üle näo. Järgmine nädal oli hilja, mul oli kohe vaja rääkida.
"Kas kohe ei saa siis või?" pärisin häiritult kulmu kortsutades. Kahepoolne uks avanes, väljutades sealt tuttava karmiilmelise vanamehe. Tauno isa.
Ajasin end sirgu, tundes korraga rusuvat allajäämist selle Kivilooliku kõrkuse ja imposantsuse ees. Nüüd võisin ma tõepoolest agulirotina näida, nagu Lannu mind kutsus.
"Margit, kui mu naine helistab, siis ütle, et ma jõuan tunni aja pärast," pöörduti minust välja tegemata sekretäri poole. Ega ma ei eeldanudki, et ta mind kohe kõnetama asub, kuid väike nördimusekübe tabas mind siiski, mõistes, et näss oli minust meelega mööda vaadanud.
"Jah, ma ütlen edasi. See noormees siin soovis teiega kohtuda. Kas panen talle aja?" viibati nüüd lõpuks ka mulle. Teravad silmad, mis mind mõõtsid, väljendasid ikka veel kerget põlastust, kuid kommentaar, mis sekretärile saadeti väljendas risti vastupidist.
"Pole vaja. Tule sisse," visati lausejupp, nagu vandesõna selja taha.
Järgnesin oma läpakakotti kandes kabinetti, märgates selle sobivust ülejäänud hoonega. Üüratu ruum mahutas kolm diivanit, kümmet riiulikompleksi ja kolme lauda, millest igaühel kõrgus hiiglaslik paberivirn. Sadu ja sadu värvilisi kaustu põrnitsesid mind riiulitelt, nagu vaenlased. Sarnased Tauno kabineti paberihoidjatele.
"Mis sind siis siia toob?" päris vanamees end toolisse vajutades ja mind üle laua põrnitsema jäädes. Võtsin ettevaatlikult istet, tundes jäist ja kalki pilku ikka veel endal peatuvat.
"Seda et.. mul tekkis väike jama. Õigemini, ma ei tea, mida ma ühe kinnistuga edasi pean tegema," pobisesin ma sõnu otsides. Pagan võtaks, siia tulles olin kõik läbi mõelnud ja nüüd ei osanud enam midagi öelda. Vanamees toetas küünarnuki tooli käetoele, pannes nimetissõrme põse alla ja ülejäänud kolme sõrmega oma suud varjates, põrnitses mind huvitatult.
"Kas Liisa ei saanud sind aidata?" päriti kohe oodatud küsimus
(YYYYYYYYYYYYYY)