Nii, ma peaksin vist mainima, et mõne osa pärast leiab pealkiri (võib-olla) oma õigustuse..
Ja parimaid elamusi ja ei kohusta ikka veel millekski.. :)Eelmises osas:
"..üks ja pikali ja kaks ja püsti ja..," kisas Marko oma valjuhääldisse. Samal ajal tegid meie heeringad oma tavapärast hommikuvõimlemist, mis sest et keskpäev juba käes oli ja just äsja olime sööklas kõik end kartulit ja kastet täis puginud. Kümnendikud ähkisid ja ägisesid iga järgneva korralduse järel, kuid täitsid siiski käske. Arvatavasti polnud neil nii palju õhku, et virisema hakata.
"..ja põlvetõstejooks ja.. üks, kaks, kolm.. Uuh, rõve! Tavai, kitlikandjad teevad sääretõstejooksu, ma ei taha teie kuradima boksereid vahtida," röögatas Marko, märgates kitlisabade alt erivärvilisi aluspükse vilgatamas.
"Nüüd, lüpsikud kätte ja keldrisse.. Üks, kaks, kolm, neli.. üks, kaks, kolm, neli..," luges Juukre marsisammu, röökides iga numbrit kurdistavalt valjuhääldisse, et heeringad oma teelt ei eksiks. Liikusime hiiglasliku massina läbi koolimaja allkorruse, katlamaja ukseni ja sealsest uksest sisenenuna juba trepist alla keldrisse. Ruum oli kottpime, seepärast tõmbusid kümnendikud üksteise lähedale kobarasse ja pomisesid hirmunult üksteisele valdkondi, mida me neil teha võiksime käskida. Täppi ei pannud kahjuks ükski neist.
Inspireerituna tüdrukute kevadisest ristsete tuleproovist, olime mina ja Tarmo kokku pannud samuti ühe taktistusraja, kuid veidi teistsuguse, kui see neil oli olnud.
Meie ei kasutanud ei tapeeti ega liimi, vaid täiesti tavalist vakstut ja.. mett, liiva, purustatud penoplasti ning saepuru. Vahendid, mida peamiselt oli muretsenud Marko oma ehitusel töötava isa käest, samal ajal kui mina ja Ardo kaks päeva tagasi poodidest mett kokku ostsime.
Keldrituld ei süüdatud. Enne seoti heeringatel silmad kinni, matkides täpselt kevadist tapeediliimi "kümblust", kuid teiste vahenditega. Käed jäid siiski neil lahti, kuid võisin vaid ette kujutada, kui vähe abi neist tegelikult olema saab.
Jagasime igaüks end oma heeringa juurde. See avas mulle võimaluse taas oma pirtsaka blondiini samme juhtida. Laetuled klõpsati põlema, nii, et terve kool nüüdseks valminud takistusrada uurida võis. Naerusumin kaikus läbi pealtvaatajate, samal ajal kui me oma ristilastega ilusti ooteritta võtsime.
"Mis toimub?" päris Lannu kreemja salliga nägu minu poole pöörates. Sättisin silmakatte nii, et see talle nina ette ei vajuks, jättes ta küsimusele siiski vastamata.
"Risto, see on midagi jubedat, jah?" päris ta nüüd juba nõudlikumalt. Muigasin endamisi, vajutades ta huulile väikse musi ning ikka veel midagi ütlemata, sikutasin teda takistusribale lähemale, nähes, kuidas esimesed heeringad juba mees ja sodis kakerdavad.
"Türa, mees, kata oma perse kinni," kähvatas Marko kolmeteistmeetrisel vakstul vingerdavale kutile. Too sikutas hädiselt oma meest nõretavat ja nüüdseks juba saepurust ja penoplastimummudega kaetud kitlit, et varjata nimetatud kohta. Kelder täitus rõkkava naeruga, mida pealtvaatajatesalk kuuldavale tõi.
"Risto, see pole naljakas, mida sa..," rohkem ta rääkida ei jõudnud, sest meie kord oli takistusrada läbida ja ma vajutasin tüdrukut õlgadest vakstule siruli.
Vihaselt sajatades mõistis ta alles nüüd, millise jama ta läbima peab.
"Väga hea, musikene, roomame nüüd edasi," naersin ma raja kõrval sammudes ja Lannu küünarnukkidel ja jalgadel põtkiva kehaga sammu pidades.
"Sa kuradima poriuss. Sa veel saad selle eest, mädatõuk," urises ta libastudes ja näoli mee sisse vajudes. Puristades ja sülitades tõstis ta oma pea, röökides paar krõbedat vandesõna, kuid roomas siis uut indu leides edasi. Saepuru kleepus ta näo külge, penoplast moodustas väikese rulliderea ta huulte kohal ja liiv muutis ta kõrbemao sarnaseks, kuid vihast vandudes sai ta raja lõpuks läbitud, põlvitades minu juhatusel teiste kõrvale eelnevalt valmisseatud vakstule.
"Sa veel saad selle eest, Steven Kruusmets," kiristas Lannu hambaid, kaapides samal ajal oma näolt mett ja saepuru maha. Tema kõrvale saabus peagi aevastav Mariliin ja penoplasti suust välja ajav Keili.
(YYYY)