Ah, see üks päev jäi vahele natuke..

Eelmises osas:
Liis-Andra silmad lõid põlema, kui ta end minu poole keeras. Jälle suutsin midagi ära vussida või? Ahjaa, ta vanus, sellele ei tohtinud kunagi rõhuda, meenus mulle nüüd.
"Mida sina ka tead? Mida? Sina ei olnud mu kõrval, kui ma teada sain. Sind ei olnud siin, aga Richard oli. Tema jaoks pole ma kunagi liiga noor või liiga laps."
Tundsin end kohutavalt väsinuna. Teekond siia oli juba piisavalt pikk olnud ja nüüd asus tüdruk vihase fuuriana kaitsepositsioonile, sülitades kõik sõnad topeltmürgiga mulle tagasi. Millal ta mõistma hakkab, et Rich kasutab teda ära. Kasutab ära ta nõrku kohti, et oma tahtmist saavutada.


Astusin sammu Lannu poole, katkestades ukse järsu avanemise tõttu oma teekonna. Tuppa astus Lannu vend, Mauno. Ta näojooned väljendasid raevu ja meenutasid tulivihase Tauno omi. Jälgisin teda üllatunult, nähes, kuidas ta mu ette seisatab.
"Karmo ütles, et sa keerad mu õele jamasid kokku. Keegi ei jama minu õega," röögatas ta oma poisilikul kombel, tõstes siis rusika kõrgele õhku ja virutades kogu oma üheteistkümneaastase kehas peituva jõuga mulle rindu.
"Mauno, EI!" karjatas Lannu, joostes mu juurde ja püüdes mind toetada. Terav valusööst läbistas võikalt mu rindkeret, pannes mu õhku ahmima.
Jäta, Rets, teda on hoiatatud.. See oli Karmo välgatas äratundmine mu peas, enne kui mu hingamine seiskus ja pilt ees mustama lõi. Maailm keerles ja vajus siis ära. Tundsin põrgulikku valu, kukkudes taas sellesse sulgpehmesse vatti, mis kõik jälle tuttavlikult olematuks muutis.

"..teil on kas üheksa elu, nagu kassil või lihtsalt vedanud. Kas te üldse annate endale aru, milliseid kahjustusi võib kaasa tuua arsti soovituste eiramine? Sisemine verejooks, koljutrauma, luude vale asend kokkukasvamisel - need oleksid vaid tühised probleemid teie läbielatu tagajärgedena. Edaspidi ootan teilt ikka rohkem koostöövalmidust," krääksus Piiriste mu ees tulivihasena.
Kuulasin teda, hoides pilku kindlalt tekil, mis mu peale laotatud oli. Haiglasse tagasijõudmisest oli möödas mõned tunnid. Selgus, et Tauno poeg suutis mu paraneva ribi edukalt taas lahti lüüa ja väikese sisemise verejooksu tekitada.
Piiriste epistel oli nähtavasti vägagi omal kohal, kuid ta ei teadnud millised mured mulle kaela olid sadanud.
"Mul olid elulise tähtsusega jamad," pomisesin end veidi kaitsta püüdes. Mu arsti vihastas see vastus kahjuks veelgi rohkem.
"Mulle näib jah, et need probleemid on TEIE elu tähtsusega. Kui te paraneda ei soovi, võite igal ajal ära minna, vastasel juhul peate täpselt järgima minu ettekirjutusi."
Viimase lausega keeras ta kannapealt ringi ja marssis mu palatist välja. Hingasin kergendatult, teades, et järgmise kohtumise ajaks on Piiriste närvid maha rahunenud.
Probleemid tõstsid siiski taas pead, koos blondiiniga, kes mu ruumi kohe sisenes. McKenzie ähvardas Liis-Andrat, nagu hunt, kes oma saagile kuklasse hingab. Mu tüdruk tuli seda hunti nägema panna, et ta oskaks end selle eest natukenegi kaitsta.
"Kuidas sul on?" päris blondiin murelikult mu voodi kõrval seisatades. Viisin oma tõsise näo ta pilgu alla, nähes, kuidas ta automaatselt kaitsepositsiooni võtab. Pagan, ta ei andnud mulle võimalustki kõike selgeks teha.
"Sa ei saa oma vanemate eest seda varjata. Sa ei tohi seda teha," alustasin ma veelkord ettevaatlikult. Mul oli tekkimas juba vägagi hea plaan juhuks kui Lannu siiski oma vanematele rääkida ei suvatse. Ma pidin teda Richardist eemal hoidma, vähemalt senikaua, kuni ma Piiriste näägutamise alt ära pääsen.
Seega tuli kõik tüdruku vanematele ära rääkida, garanteerides nii kahjuks ka endale piirangud. Kuid see ei lugenud, vähemalt ei saaks McKenzie teda enam mõjutada.
"Sina varjad kõike minu eest. Ma ei näe põhjust, miks ma peaksin rääkima," tigetses blondiin jälle mu ees. Sundisin end rahulikuks, sest teadsin, et Liis-Andra oma viha juba ei taltsuta. Vähemalt mitte praegu, kui ta arvas enesel tõe ja õiguse olevat.
"Mida ma su eest varjan?" pärisin toone veidi leebemaks muutes. Tauno tütre silmis välgatas kerge pettumusehelk märk sellest, et ta oli solvunud mu enesessesulgumise pärast. Ahjaa, see ema värk. Tema ju veel ei teadnudki sellest ja Mariliinist sai ta ka üsna kehval kombel teada. Meil oli ilmselgelt pidev kommunikatsiooniprobleem.
"Sa võtsid need paberid välja ja käitud viimasel ajal, nagu mu isa," helklesid pisarad tüdruku silmis, kui ta toolile istuma prantsatas ning käed sülle asetas. Ohkasin peaaegu kuuldavalt.

Like! 64