JUUBELITE JUUBEL!!!
Ja mu isiklik "rekord", kui seda nii saab nimetada!!!
Tehke seda, mida süda ütleb. Ma ei kohusta mitte kui millekski.. :)Eelmises osas:
"Kuidas hullemaks?" pärisin end korrapealt sirgu ajades ja paanilisel pilgul oma peegelpilti koridoripeeglist jõllitades. Mu juuksed olid kahe kuu tagusest lõigatud soengust ammu välja kasvanud, kuid mul ei tulnud hetkel pähegi juuksuri külastamisele mõelda. Vilavad silmad ekslesid sihitult peeglil ringi, oodates vastust, mis pidi midagigi selgitama.
"Ravimid ei mõjunud. Leukeemia läks hullemaks," kostus papsi hääbuv hääl teisel pool telefoni. Külm higi kattis mu keha. Taipasin alles nüüd, et ma olen võib-olla kaotamas kõige tähtsamat inimest oma elus ja mina jooksen nagu lollakas ilalõug Kiviloo-plika järel.


Lannul oli probleeme, hästi. Neid saame lahendada näiteks homme või nädalavahetusel. Hetkel pidin ma papsile toeks olema. Ma pidin suutma..
Kurat võtaks. Ema oli haiglas ja tal ei olnud just palju lootust sealt eluga välja tulla. Paps on pidevalt tema kõrval ja arvatavasti lahkub sealt vaid selleks, et end kasida või elus püsida. Kuid selles majas läheb elu edasi. Arved tahavad maksmist, maja korrastamist.
"Ma tulen sinna," ütlesin oma kahvatukstõmbunud peegelpilti jälgides papsile, lõpetades isa nõusoleva pobina saatel kõne ning libistades telefoni valulise ohkega taskusse.
Põrnitsesin kulm kipras oma peegelpilti, tundes, kuidas täiskasvanute raske maailm mind äkki kohutava koormaga premeerib ning mind liigagi lahkelt võõrustama asub.
"Nonii, Kruusmets, näib, et jääd siiski üle vaid sina," urisesin oma peegelpildile veel viimast pilku heites ning seejärel uksest väljudes kapilt motikavõtmeid haarates.
Keeranud eesukse lukku, tõin kuurist oma motika, püüdes mõtetega püsida antud tegevuse juures. Kõik oli selge, mis teha vaja, kuid ma kavatsesin mõtetega selle juures pikemalt peatuda alles homme. Tänane oli ema päralt.. ja papsi.
Jättes motika hetkemõtte ajel korraks teeäärele, jooksin hetkeks veel majja. Pea vastu, ema, anusin mõtteis.

"..toimus väike relaps, kuid haigus on siiski veel kontrolli all. Teie ema saab nüüd ravimeid, mis on tõhusamad ja on aidanud teiste vähihaigete puhul ideaalselt," jahus Kaseveer mu ees seistes. Ta väsimusest lontivajunud silmaalused ja hallid silmad jälgisid mind pingsalt, arvatavasti selleks, et iga mu protesti kohe vaigistada. Valge kittel kattis länguvajunud õlgu ning nimesilt rippus ikka veel kahtlaselt. Kaseveer oli arstina arvatavasti samasugune, nagu ta välimus seda näitas.
Ma polnud veel ema juures käinud, sest esmalt pidin arstilt kuulma, kuidas olukord on. Isa jutust oli jäänud mulje, et emal on väga halb. See tobe valge kitliga nässakas väitis aga, et emal pole hullu midagi. Hirm, et see arst ei võta ema haigust tõsiselt, kriipis mu hinge valusalt. Kui Kaseveer seda leukeemiat alahindab, on ema enne manalateel, kui see arst jälle "kemoteraapia" suudab veerida.
"Mind ei huvita teised. Mind huvitab, kas need aitavad ema puhul," rõhutasin ma iga sõna vastumeelselt läbi hammaste pigistades. Oleksin hea meelega tahtnud selle isehakanud arsti läbi sõimata, kuid see oleks olnud äärmiselt ebaküps, sest ta ikkagi tegi midagi, olgugi, et aeglaselt.
"Tõenäoliselt, kuid kindlad tulemused selguvad umbes nädala jooksul. Kui antud ravimid ei tööta, jääb meie viimaseks võimaluseks luuüdi siirdamine," mumises Kaseveer käsi kitlitaskusse peites. Vaatasin õhku ahmides vanale arstile otsa.
"Viimaseks võimaluseks?" käratasin peaaegu raevunult. Ise räbiseb siiamaani ema haiguse kergest tagasikaldest ja nüüd selgitab juba viimast võimalust. Kas ta ise  ikka mõistis, et siin oli tegemist inimesega, minu emaga, mitte mõne katsejänese või järjekordse sureva vanamutiga. Kuradile, mu ema polnud veel nii vanagi, et ta proteese kandma või juukseid värvima peaks. Mida kuradit nad viivitavad siin?
"Rahu, see ei tähenda, et proua Stanislavski haigus oleks pöördumatu. Pärast siirdamist saame veelkord katsetada kemoteraapiaga, kuni see toimima hakkab. Enamikul juhtudel on see patsientide haiguspuhangutele leevendust toonud."
Kiristasin hambaid, kuulates seda nõmedat arsti enda ees mulisevat. Viha põles minus ereda leegiga ning ma ei kavatsenudki seda lämmatada.
"Katsetada? Enamikul juhtudel? Mu ema ei ole teil üks järjekordne laip, mida lahata. Olete te arst või mängite seda? Tehke midagi, kurat võtaks. Võtke midagi ette! Tehke ta terveks," röögatasin ma üle terve pika tunnelitaolise koridori, rikkudes kindlasti nii mõnegi patsiendi öörahu. Kuid mind ei huvitanud teised, mulle oli tähtis vaid ema.

Like! 104