Ja tänane viimane..Eelmises osas:
"Risto, kas sul on valus?" päris blondiin sosinal. Püüdes meeleheitlikult oma valuga toime tulla ja samal ajal ka ärkvele jääda, põletasin oma energiavarud kiirelt läbi, tundes, kuidas ma jälle mööda spiraali allapoole vajuma hakkan.
Kiristades vihast hambaid, krabasin peopesadesse lina, et ärkvele jääda, kuid sellest polnud kasu. Sulgpehme vatt ümbritses mind enne, kui ma järgmise mõtteni jõudsin. Hõljusin taas teadvusetuse maadel.

Uue ärkamisega tundsin oma jõudu veidi taastunud olevat. Tuttavlik olek, täpselt seesama, mida olin pärast lennuõnnetust tundnud. Ärkamine ja vajumine, kuni reaalsus võitu sai. Seekord ma juba teadsin, et pidin laskma kehal puhata, et mitte jälle teadvust kaotada, kuid tung Lannuga rääkida oli nii pagana tugev. Millest ma temaga rääkida tahtsin?
Avasin silmad, leides pettumuseks palati tühjana. Valu naasis irvitava timukana, kes kõik mu püüdlused agooniaga toime tulemiseks juba eos hävitas.
Hambaid risti surudes kannatasin valu. Jäta, Rets, teda on hoiatatud..
Kes oli selle hääle taga? Kes? Tema oli mind peksnud türapeade ninamees. Pidi olema, sest tema sõnadega lõpetati kindlasti mu tagumine.
Valu muutus kannatamatuks, pärssides mu mõttetegevust ja pannes mu kähinal õhku ahmima. Nüri, tuim valu näris ägedalt mu keha, meenutades tera, mis vaikselt kuid kindlalt su ihu nülib. Mu silme ette kerkis pilt ribi piikteravatest murdunud otstest, mis lihasse lõikusid. Mul hakkas korraga paha. Kus kurat need arstid olid?
Palatiuks avanes, kuid ma ei näinud kohe tulijat. Kuulsin vaid voodile lähenevaid samme, hoides hambaid valust ikka veel ristis. Äkki nägin papsi nägu enda ees.
"Noh, kelle käest sa nii vihase kolaka said?" päris vanamees murelikult. Ma ei soostunud vastama, kannatades ikka veel valu, mis iga hingetõmbe piinarikkaks muutis. Hingasin katkendlikult, et valu vähendada, kuid iga väikseimgi katse elada pani mu veel rohkem piinlema. Valu oli sama, mis peale lennuõnnetust. Kõik oli vastikult sama, ainult vigastusi oli ilmselgelt vähem.
Nähes mu vaikimist ja nähtavasti valust moondunud nägu, käis paps hetke arsti järel. Tundsin teadvuse ähmastumist, kuid suutsin siiski ärkvele jääda. Mul oli vaja teada.
..paraneb, kindlasti paraneb. Ta on varemgi välja tulnud... .. ma armastan sind selleks liiga palju. Armastan..
"Nonii, see peaks sind veidi aitama," toppis arst süstla tilgutisse. Mõne aja pärast tundsin valu taganemist, nagu tõusu, mis peitis kõik halva enda alla.
"Mina olen doktor Piiriste. Kuidas sa end tunned?" päris ta nähtavasti mu pabereid uurides. Seirasin pilguga hetkeks naisarsti, libistades silmad üle isa näo ja jäin lõpuks lage vaatama.
Ma tahtsin Lannut. Üle kõige vaid teda.
"Sit..as..ti," krääksatasin oma kuiva kurguga. No vähemalt sain ma rääkida. Kui see kurikas, mida ma vägagi hästi mäletasin, mu peas tantsis, võis nii mõnigi mu motoorsetest liigutustest häiritud olla.
"See on normaalne. Vigastuste paranemiseks läheb aega. Teil tundub üldiselt vedanud olevat, nagu ma siit lugeda võin. Lennuõnnetus kevadel, millest te samuti eluga välja tulite, nüüd füüsilise vägivalla ohver. Ma ei imestaks, kui tomograafia mõne trauma välja tooks. Kas teate, mis päev täna on?" päriti uus küsimus. Mõtlesin pingsalt, nii pingsalt, et uni oma pealetükkivuses mind kimbutama tuli. Kuid see ei olnud vaid uni. Väsimuse taga seisis taas see kohutav valge vatt, mis mind reaalsusest ära tahtis kiskuda. Ma teadsin, et see ootab mind ja teadsin, et magama jäädes laskun jälle sellesse, kuid seekord mitte kauaks. Jõu taastudes taandub vajadus sellesse ohutusse maailma naasta.
"Lau..päev?" pakkusin umbmääraselt, meenutades, et "Burgeria" taga olin ma olnud reedel. Täna pidi seega olema laupäev.
"Hm-hm. Täna on esmaspäev. Kas te oma nime mäletate?" järgnes uus päring.
Esmaspäev, esmaspäev kordasin mõtteis. Ma olin kaks päeva kadunud. Kaks pikka päeva.
Mind tabas äkkviha selle lollaka naisarsti vastu, kes mind rahule ei jätnud. Ma tahtsin Lannut. Piinav igatsus keerles mu peas, soovides teda siia.
"Risto.. Mattis.. Stan..is..lavski," ohkasin viimase jupi väsinult välja. Arst mõmises vaid vastuseks, kriipseldades midagi ennastunustavalt paberitele.
Vanamees põrnitses mind oma tumedate kulmude alt. Mind ei huvitanud need kaks siin palatis. Ma vajasin Liis-Andrat.
"Hästi, jätame su hetkel puhkama. Püüa mõtetega mitte üle pingutada. Emotsionaalne kriis võib su paranemist raskendada. Kas kusagilt valutab ka?"

Like! 116