Nonii, ma jõudsin ka ükskord.. Eelmises osas:
"Normaalselt. Miks sa neid sööd?" viibutas ta väikese maniküüritud küünega mu koolikoti suunas. Jälgisin igatsevalt ta näojooni, osa sellest, mida nii kaua näha tahtnud olin.
"Peavalu vastu. Piiriste kirjutas mulle. Kas said oma isaga kõik korda?" Ei tea kust saabunud totakad küsimused libisesid tahtmatult üle huulte, samal ajal kui ma tahtsin küsida hoopis meie kahe kohta või vähemalt mõtteis tahtsin. Ma ei julgenud ainsatki provotseerivat või otsest küsimust välja käia. Närvid vedasid mind täiega alt. Migreen tuksles oimukohtades, näidates ilmekalt, et ta ei kavatsegi veel kaduda.

"Mhmhh. Ma käin selle psühholoogi juures nüüd, nagu isa tahtis ja väike porimätas on mu lapsehoidjaks saanud," naeris Lannu maha vaadates. Närviline vastusnaer, mis minu suust kõlas, meenutas varese kraaksatust. Kurat võtaks, see tüdruk on ju ka vaid inimene, mis kurat sul viga on Kruusmets.
Kuid minu jaoks oli ta jumalanna. Vaid üks sõna tema poolt ja ma oleksin põlvili laskunud ja maad, millel ta kõnnib, suudelnud. Okei, ma olin vist väga liimist lahti. Nojah, polnud enam pea kolm nädalat temaga rääkinud, veel vähem kahekesi pikemalt olnud. Nüüd oli kõik täiesti roostes või lihtsalt totakalt alguses tagasi.
"Ma arvan, et meil on vaja rääkida." - "Kas sa peale kooli tahaksid kokku saada?" Laused, mille me koos välja käisime. Lannu naeratas kergelt, noogutades mu küsimuse peale aeglaselt. Õnnitlesin end sisemiselt, et suutsin vähemalt selle küsimuse komplikatsioonideta välja käia. Pagan võtaks, ma olin muutumas papsiks, kes sentimentaalses olukorras mingiks häbelikuks hälvikuks muutus. See ajas mind aga vihale, sest Lannuga kohtumist olin ma liiga kaua oodanud ja nüüd selline tagasilöök, mnjah, roostetamine oli siiski vastupidiselt füssaõpsi sõnadele mitmete ollustega võimalik.
Võib-olla polnud Lannu mu arglikust käitumisest häiritud, võib-olla aimas ta, et meil tuleb enne kõik selgeks rääkida, võib-olla ta märkas, et ma ei suutnud oma peavalu tõttu selgelt mõelda. Igal juhul seisis ta korraga mu ees, kallistades mind ja sosistades kohtumispaigaks koolimaja esise pärast tundide lõppu.
Seejärel sammus ta kõrvalkoridori, heites mulle vaid hetkeks ühe magusa naeratuse. Seisin ikka veel tardunult, tundmata migreeni, tajumata ümbritsevat ning hõljudes vaid hetketundes, mida tekitas puuviljalõhn, Lannu keha puudutus ja uue kohtumise ootusärevus.
End lõpuks veidi kogunud, tammusin eesti keele klassi, tundes end idioodina oma käitumise pärast. Aga, ma olin ikka veel armunud, seega oli mu idiootsus õigustatud, vist.

Praamse juhitud ajalootund sai enneaegselt läbi. Seega olin ma meie kohtumispaigas juba kümme minutit enne viimase tunni lõppu. Oodates närviliselt, jalutades edasi-tagasi, leides taskust vana suitsupaki ning andudes sealt ühele nikotiinipulgale, mis mind tegelikult veel närvilisemaks muutis nii möödus mu ootamiseaeg. Loobusin teisest sigaretist, meenutades, et tabletid ja suits vist ei käinud kokku. Või oli see alkoholi kohta? Igal juhul olid mu närvid läbi, migreen tõusis ja vajus kooskõlastatult tablettidega ja koolikella helin, mis viimase tunni lõppu tähistas, pidi mu äärepealt küüsi närima panema.
Koolimajauks avanes ja rahvamass leidis oma tee välja. Püüdsin oma olekut väheke muretumaks muuta, kuid see kukkus hädiselt läbi, sest silmad kinnitusid iseeneslikult peauksele, oodates sealt brünetti, kes mulle naerataks.
Enne Liis-Andrat saabus õnneks kiire jooksuga Mauno, kes juba eemalt mu nime hüüdis ja lõpuks mu ette tähtsalt seisma jäi.
"Tänks selle nõuande eest. Leana ütles, et ma olen üks parimatest suudlejatest meie klassis," lausus ta ülikiiresti ja väliselt särades. Kergitasin oma  kulme pea poole meetri võrra.
Mauno käis vist kuuendas klassis ja temaga ühel pulgal käib siis tibi, kes on terve klassi kuttidega ila pannud! Tundsin end äkki kohutavalt iganenuna.
Temavanuselt oli mul terve riiulitäis ralliautosid, mida ma koolis kuttidega vahetasin, et kõige haruldasemat kätte saada. Tauno poeg vahetab siis.. eem.. naisi?
"Kuhu me läheme?" kostus mu kõrval mahe hääl, mille tuleku ma Maunost arutlemise kõrval unustanud olin. Tõstes pea, võis mu silmist paista vist segadust ja hämmingut, sest tüdruk tõstis üllatunult kulmud ja ootas mu vastust.
"Aa.. me läheme.. me läheme surnuaeda," pomisesin ma veel üht pilku Maunole heites, kes mind ja Lannut tähtsal näol jälgis. Värske brünett oli kohtumispaiga valiku üle üllatunud, kuid vastu ta ei vaielnud.

Like! 53