Tumedad varjud (237)
37, Kuressaare, Estonia

Mul on nii hea meel, et ma jälle jõudsin! Head lugemist.
Ei kohusta millekski!Eelmises osas:
"Mu isa ei luba meid niipea kokku, kuid see muutub üsna varsti. Ma tean, milliseid niite tõmmata. Seni võime kohtuda näiteks spordihallis. Ma käin seal jälle squashi mängimas."
Miks ta küll seda napakat mängu eelistas? Seal oli see kuradi ilalõug Den.. mm.. Dennis või midagi liiga lähedal. Veel üks segav tegur, igal pool need ilalõuad, kõigil mõttes vaid ärapanemine.

"
Samahästi võime selle poolvenelase koju minna," urisesin ma kogemata valjusti. Lannu põrnitses mind ikka veel nüüdseks hämaruses peaaegu sünkmustadena tunduvate silmadega.
Ta oli küll mu käte vahel, kuid miski minus ütles, et ta pole siiski veel päris minu. Ta polnud veel ühegi sõnaga väitnud, et miski meid seoks. Ta polnud veel kinnitanud, et meie vahel saab kõik korda.
Spordihallis kohtuda kas nagu sõprade või millegi enamana? Kuidas peaksin ma oskama ridade vahelt lugeda, kui tüdruk need read nii tihedalt kokku surub?
"Risto, sa oled jälle armukade," nentis Tauno tütar pooleldi naerdes. Nägin ta surnuaialampide valguses valendavaid hambaid. Pimedus hiilis tasapisi iga hauakivi taha, tekitades tontlikke varje ja õrritades eemalt laternavalguse vihkusid, mis majakatena rahututele hingedele teed pidid näitama.
Suutmata oma kärsitusega võidelda, suutmata Liis-Andra vastuseid oodata, pidasin mõistlikuks omapoolsete tunnete väljakäimist. Ehk sunnib see teda samaga vastama ning me saaksime selle pikaleveninud nõmeduse lõppenuks tunnistada.
"Jah, sest ma armastan sind," pomisesin hämaruses ta silmi otsides. Märkasin neid leides kohe kõhklust. See ebakindlus pani mind muretsema. Veel enam, see pani mu oma pealetükkivat tundeavaldust automaatselt kahetsema. Talle tuli aega anda, kuid mina ei läbenud oodata. Mõeldes veelkord ümber, otsustasin jututeema neutraalsemaks muuta.
"Kuhu su vend kadus?"
Liis-Andra pöördus mu käte vahel ringi vaatama. Samal hetkel sähvatas eemalt sinakas välk, mis meid pimestades hämarusse neeldus.
"Mh, Mauno fotokas on parandusest ära tulnud," torises Lannu häirituna, astudes mu käte vahelt välja otse välgutekitaja suunas.
Tundes pettumust välja ütlemata jäänud sõnade pärast, marssisin tüdrukule järele, sikutades vahepeal tagitaskust välja oma kindad.
Õhk oli muutunud krõbekülmaks ning pimedus oli saavutanud oma kõige tumedama taseme, et asuda ööd mööda  saatma oma tintmustas mantlis. Mind ei huvitanud miski peale Lannu sõnade, mida ma siiani kuulda polnud saanud.
Ta rääkis kõike muud, kuid mitte seda, mida mina ootasin. Ta ei rääkinud tahtlikult oma tunnetest. Jahus oma isast, psühholoogist, Richist, kuid mitte sõnagi meist.
"Mida sa teed?" päris tüdruk oma venna juurde jõudnuna. Mauno vaatas meid uudishimulikult, fotokas kinnastatud käte vahel kõlkumas. Tundus, et ka tema ei lasknud end surnuaedade kummituslikest müütidest kõigutada, olgugi, et hauakivide vahel seistes võis haista surma hõngu. Nojah, see võis olla ka minu aju ületöö.
"Isa käskis kõigist su kohtumistest fotosüüdistused teha," vastas klutt tähtsalt. Mauno võis tõepoolest meelitatud olla, et selline vastutusrikas ülesanne just talle kingiti. Temavanusele kinkis see põnevust, mida arvatavasti tema eas just palju ei saanud kogeda.
"Kui sa seda papsile peaksid näitama, saab isa ka selle teada, et sa Leanaga oma toas ebasündsaid asju tegid. Film siia!" käsutas Lannu mulle juba varasemast tuttaval moel. Mauno vaatas õele õnnetu näoga otsa, nagu oleksid ta unelmad üheainsa sõnaga kildudeks purunenud.
Mind huvitas hetkel vaid teadmine, mida mu tüdruk oli mõelnud ebasündsa all.
Kas see tähendas, et pisike Kiviloo läks ilamisest kaugemale? Või oli ta just sedasama mõelnud?
Mauno peitis kaamera trotslikult selja taha, samal ajal kui ta õde rahulolematult käed puusa pani ja venda armutult jõllitas.
"Sa lubasid, et sa ei ütle ju papsile," mossitas noorem Kiviloo lastest. Liis-Andra valmistus jälle rünnakuks, nagu alati oma vennaga suheldes. Jätsin oma arutelu kõrvale, sest sekkumata oleksin arvatavasti Lannu vastuste asemel tema ja venna nääklust jälginud.
"Milline on sinu ettepanek?" pärisin Lannu venna käest, teenides tüdruku käest üllatunud pilgu. Nähes, et taktika on muutunud, pidas ta nähtavasti targemaks lõpptulemuse ootamist.
Mu küsimus meeldis igatahes Maunole, sest ta nägu ilmestas korraga poisikeselik naeratus ning kaamera toodi selja tagant kiirelt välja.
"Ma ei räägi papsile, kui te lubate mul oma musitamisest pilti teha," tõi ta kuuldavale särava palve.

553 views
 
Comments
cry- 07.01.2009

hea hea hea hea hea hea hea :D

Kaie Kaie 09.01.2009

Aitäh aitäh aitäh aitäh aitäh aitäh!! :)

Neiu 07.01.2009

Viimane lause oli küll täppi pandud.
Jälle üks parimatest osadest...
eii tegelt on kõik osad head. :D

Kaie Kaie 09.01.2009

Oi ma väga tänan.
See on parim, mida üks kirjanik kuulda võib..
Muideks, häid osi seisab vast veel ees..

Blog
Blogs are being updated every 5 minutes