Head lugemist.
Ei kohusta millekski!
Ja kaunist õhtut!Eelmises osas:
Vale inimene, vale inimene kellele sa seda ütled, peksis mõistus armutult Taunot. Ei, ei ta ei saanud seda teha. Ta ei võinud. Ma armastasin seda tüdrukut. Ma tahtsin, et kõik saaks korda. Ma tahtsin, et Lannu oleks kaitstud. Ma tahan teda veel näha.
"Ma tahan teda veel näha ja kavatsen temaga kohtuda," urisesin voodil poolistes lamades, tajudes migreeni süvenemist nii, et see hakkas mu mõttetegevust pärssima. Krigistasin valust hambaid, mõistes, et papa Kiviloo on oma otsused teinud. Märkasin, kuidas ta hakkas ukse poole liikuma.
"Steven, sina ei saa siin nõudmisi esitada. Mitte enam. Ilusat paranemist sulle," avas ta ukse ja saatis mulle viimase terava põlastusest, vihkamisest ja kõrkusest läbisegunenud pilgu.


"Mina ei võltsinud... allkirju, ameeriklane tegi seda," kähvatasin viimase lause, tundes migreeni mõistust varjutamas ja pigistasin silmad hetkeks tugevalt kinni.
Sellest piisas. Tauno tardus ukse vahel, pöörates oma näo siis huvitatult minu poole. Kiirelt sulges ta palatiukse ja sammus mu voodi kõrvale tagasi.
"Mida sa ütlesid?" päris ta minu poole kummardudes. Võitlesin mõistuse säilimisega ja migreeniga, mis ähvardas mu pea õhku lasta. Hingates sügavalt sisse-välja, püüdsin meenutada, mida ma viimati maininud olin.
"Ameeriklane võltsis allkirjad," pomisesin ma Taunole nüüd otsa vaadates. Näis, et ta suutis äkki midagi korrapealt lahendada, sest niisugust poisilikku rõõmu ma tema puhul veel kohanud ei olnud. Muie venis ta näole, tekitades sõbralikkuse, mis tema puhul tundus tohutult võõras.
"Just nii see oligi," mõmises ta endamisi, toetades ühe käega lõuga ja lastes end mõttemaailma kiskuda, jättes seega minu tähelepanuta. Hingasin kiirelt ja katkendlikult, tundes peavalu ägenemist tasemele, mis juba talumatuks muutus.
Tauno mõtiskles hetke, pööras siis üheainsa sõnatu pilgu mulle ja tuiskas kohkunult palatist välja.
Minu õnneks saabus Liisa kaasa koheselt koos Piiristega, kes mu valkjat ilmet märgates tabas arvatavasti mu probleemide põhjuse, sest süstal pisteti mu kahe sõna peale kiirelt kanüüli, nagu ka märkmed ilmusid tema lehtedele.
Seejärel kadus ta sama sõnatuna, nagu saabunud oli. Märk sellest, et ta ei olnud ikka veel üle saanud mu toonasest põgenemisest.
Tauno seisis seni akna all ja jälgis arsti tegevust mornilt. Piiriste lahkudes sammus ta koheselt mu voodi kõrvale ja istus ebamugavale toolile voodi kõrval.
"Kuidas see lugu sinu peksmisega oli?" päris ta äkki ootamatult.
Peavalu taganes tasapisi, jättes mulle õndsalt tuima tukslemise ja väsinud mõistuse. Kuidagimoodi suutsin siiski tükid taas kokku panna ja papa Kiviloole neid selgitada.
"Richard McKenzie väitis Karmole, et ma varastan firmast raha ja kavatsen su tütart ära kasutada. Karmo võttis oma sõbrakamba ja andis mulle õppetunni, või noh, vähemalt tema väitis seda nii," pomisesin ma patjadel peavalu puudumist nautides. "Aga ma ei kavatse teda süüdistada."
Vaikus kostus isakese Kiviloo poolt. Kurdistav vaikus, mis mu meeled une-eelsesse olekusse kiigutas. Üksainus sõna tõi mu transist taas välja.
"Richard McKenzie," kajas kogu palatis Tauno lausutud nimi. "Ta nimi ei ole Richard McKenzie, Steven."
Nagu minu oma ei ole Steven, keerles mu peas, kuid ma surusin selle mõtte tahaplaanile. Varsti saab see nimi minu omaks, kinnitasin ei tea kust tulnud teadmisega.
"See, kes meie firma rahadega mängis, ei kandnud nime Richard McKenzie, vaid Jeremy Radcliff. Nimi tundus mulle endalegi võõras, sellepärast arvasin, et keegi on raamatupidamises vea teinud. Küsitlesin kõik Dianast Margitini läbi, kuid mitte keegi ei osanud antud summale selgitust leida.
Nad ei saanudki seda teha, sest see on personaalarvutilt tehtud. Jeremy Radcliffi arvutilt, kelle arvuti kasutajaks on juhtumisi Richard McKenzie."

Like! 124