Ja viimane, nagu aimata võite..Eelmises osas:
Pomisesin  paar viisakusväljendit, tõmbudes Piiristest märguande peale eemale ning ajades oma T-särgi selga niipea, kui Mariliin mind oma haardest vabastama soostus.
Mu arst vahetus palatist väljumisega papsi vastu, kes mõrul ilmel ruumi astus ja blondiini nähes veidi tagasi kohkus.
Krabasin oma telefoni, lüües sõnumi silme all lahti, seepärast jäi mul nägemata hetk, mil papsi ja Mariliini pilgud kohtusid.


Tere, Steven.
Ma arvan, et sa mäletad, kuid
tuletan siiski meelde, et sa reede
pärastlõunal minu poole tuleksid.
Tauno.

Kõige vähem oodatud, kõige rohkem pettumust valmistav ja kõige ebavajalikum sõnum selles päevas oli saabunud. Kerge kibestumus juurdus mu hinge, adudes, et olin taas oma lootused üles kütnud. Lootused, mis taas ei täitunud.
Olgu, võib-olla tal polnud hetkel aega. Võib-olla ta oli oma psühholoogi juures. Võib-olla oli Tauno üldse Liis-Andra telefoni ära võtnud. Miks ta isa muidu mulle selle sõnumi saatis ja kohe peale minusaadetud sõnumit.
Surudes pettumust kõikvõimalike vabanduste taha, märkasin alles nüüd Mariliini ja papsi teineteisejõllitamist. Konservatiiv ja ekstsentrik. Lugesin sekundeid, millal Tarmo kaasa oma hoo üles saab ja meelelahutaja rolli taas võtab.
Ei läinudki väga kaua, kõigest viis sekundit ja juba osutus vaikuse murdmine Mariliini jaoks hiiglaslikuks väljakutseks.
"Tere, Risto isa. Tead, ma tahtsin vabandada selle korra pärast, kui Tarmo minu juures oli.. noh, tegelikult küll teie juures, sest ta oli teie katuse all, aga ikkagi minu juures. Ma siiralt vabandan. Me ei kavatsenud seal seksida ega midagi, lihtsalt olla, aga teate ju ise ka.. vaikne õhtu, kallimaga koos.. Nohja, ma ei arvanud, et te niimoodi sinna sisse sajate. Muidu oleksime ukse lukku keeranud. Kas see uks üldse käib lukku? Ah, ükskõik, tooli oleks ka lingi alla saanud panna.
Igal juhul tänan teid ja teie poega, et mind võõrustasite sel raskel ajal. Ma ei tea, mida ma muidu teinud oleksin."
Isa kuulas Kauberi juttu, kulmud juuksepiiri puutumas, heites seejärel abipaluva pilgu minu poole. Tekitasin omale tegevust asjade kokkukorjamise ja jalanõude koukimisega papsi toodud spordikotist, jättes isa Mariliiniga väikest tutvust sobitama.
"Noo.. see.. ma arvan.. jah, et palun siis," pomises paps endamisi, suutmata Kauberile ühest vastust anda. Muhelesin mõtteis, teades, et paps ei olnud üleüldse selle tibi toredast küljest teadlik. Ta ei olnud tuttav Mariliini peoperenaiseliku iseloomujoonega, mis ka kõige külmema inimese suu imestunult ammuli lükkas.
"Kuidas teil läheb siis? Teie naisel õigemini? Kas ta saab varsti koju? Kas te olete temaga abielus? Oh, muidugi pole, Stevenil on ju teine nimi alles. Aga miks te ei abiellu? Väga hea variant oleks, kui abielluksite enne lapse sündi. Ma usun, et Lorelee oleks väga õnnelik. Oli ta nimi Lorelee? Tegelikult pole see tähtis. Tähtis on hoopis see, et te koos õnnelikud oleksite. Te ju armastate teineteist. Ah, küll on võrratu ikka aastaid hiljem oma armastuses kinnitust leida, eksju. Teie ju usute sellesse. Minu isa jättis meid maha, kui ma olin kuueaastane ja ema ei usu siiani armastusse.
Noh, selle pärast ta ju välja mu viskaski, lisaks sellele, et Tarmo talle meie juures vahele jäi. Mh, ma ei mõista, mis täiskasvanutel selle draamaga on.
Argirutiini ei mahu natukenegi armastust, hoolivust, mõistvust. Nagu töö oleks elu ja surma küsimus."
Mariliin kõverdas oma jutu lõpetuseks põlglikult huuli ja hüppas nõtkelt haigla voodile istuma. Paps pilgutas vastust leidmata taas silmi, heites mulle veelkord abipaluva pilgu. Muigasin endamisi, tõmmates tagi selga ning lükates jalad isa toodud paelteta botastesse.
"See.. nojah.. eks igaühel ole oma maailmavaade," proovis mu isa juttu neutraalsele tasandile lükata. Viga, paps, viga, nentisin ma mõtteis, märgates Mariliini elavnenud pilku ja entusiasmi kasvu uue "sõbra" leidmisel.
"Mul on väga hea meel, et sa mind mõistad. Tead, sa kohati meenutad isegi Kiviloosid selle rahuliku maneeriga.
Muidugi ainult Tarmot, sest ülejäänud Kivilood on kõik sellised asjalikud ja jutukad, tõelised snoobid, kuid seda vaid heas mõttes loomulikult. Tarmo on veidi teistsugune, just selline, kes mind kuulata jaksab, mõistab ja armastab. Te pole ju pahane selle väikese vahejuhtumi pärast seal majas. Me tõesti ei teadnud, et te koju saabute ja kui oleksime, siis.. no me oleks mõne koogi võib-olla küpsetanud ja teid korralikult tervitama tulnud, aga te ju mõistate isegi, et ma ei hakanud oma napis pesus teil kätt suruma. Nii et ma väga vabandan."

Like! 80