Ja tänane viimane. Vaid kümmekond osakest veel jäänud..

Eelmises osas:
Kõik see sai mulle selgeks hetkel, mil astusin rahvastikuregistri osakonna uste vahelt välja tänavale ja põrkasin kokku Reinoga. Ta ilme oli rohkem üllatunud, kui vihane, kuid riskida vestlust alustada ma ei julgenud. Õnneks tegi tema seda minu eest, näidates, et ta motiivid minu suhtes on märgatavalt muutunud.
"Stanka, kuidas on siis ka?" päris ta mulle juba varasemast tuttaval kombel. Ta oli kaine, täiesti kaine ja see tundus võõras. Reino ei olnud minu silme all kordagi veel lauskaine olnud. Mitte üht korda ja nüüd tundus, et ta ise pole sellest ka just vaimustuses. Vestlus ei sujunud hästi ja ta kohmakas olek ei korvanud seda karvavõrdki.
"No mis seal ikka olla saab."

"Kus käisid?" kõlas järgmine närviline küsimus. Märganud ka Reino klanitud ilmet ja imekspandavalt normaalset väljanägemist, mis tema elutingimusi arvestades kuninglik luksus võis olla, ei taibanud ma kohe, millest temaga selline muutus oli toimunud.
"Ma käisin oma nime teist korda maha müümas," muigasin sõbra reaktsiooni ette teades.
"Vanaema sitast saadud raha juba otsas või?" naeris nüüd ka Reino varjamatult. Valmistudes küsima, mida tema siin teeb, loobusin oma kavatsusest, sest sõbra kõrvale maandus äkki Mareli, kelle punased juuksed heleda mantli peal õõtsusid, nagu leek tõrviku otsas.
"Tsau, Risto, mis teed siin?" päriti kohe minult. Kuna ma ei olnud just kõige paranoilisem inimene, ei osanud ma Mareli ja Reino näolappe kokku panna, seepärast jäin ma ka paigale, arvates naiivselt, et mõlemad seisavad mu ees vaid selleks, et minuga juttu ajada.
"Ma käisin juukseid pügamas ja ajasin nime paberid korda."
Nägin korraga Reino kätt, mis Marelist kinni hoidis. Võttis natukene aega, enne kui see pilt mu ajju tungis ja mõttemootori seda analüüsima ajendas.
"Kuidas me sind nüüd siis kutsume?" päris punapea naerdes, heites oma arvatavale uuele kallimale sooja pilgu.
"Kuidas teile endale mugavam tundub," kehitasin ma õlgu, olles ikka veel hämmastunud Mareli ja Reino paaripanemisest. Kuidas need kaks küll teineteist leidsid? Mitte, et see minu asi oleks olnud, aga need kaks koos olid juba omaette vaatepilt. Reino kainena ja Mareli nüüdseks siis lõplikult minust vabanenuna.
"Mm, okei Stanka. Õnne sulle Liis-Andraga," viipas Mareli rõõmsalt, sammudes oma tikk-kontsadega Reino kõrval paar meetrit edasi, enne kui nad ühte ennastunustavasse suudlusse sukeldusid, jättes mind enesele järele vaatama, nagu lollaka.
Reino ja Mareli, Mareli ja Reino, saatuslik kokkusattumus?
Oma toimetuste meenudes viskasin kiire pilgu kellale. Pidin poole tunni pärast Tauno pool olema, et see McKenzie asi lõplikult jonksu saaks aetud, seepärast lükkasin praegu paarikeste analüüsimise edasi ning sammusin otsustavalt tuttava kolmekorruselise häärberi poole.
Ma ei olnud armukade Reino peale, sest Mareli oli mulle rohkem õe eest, kuid umbusk ja hämming püsisid minus kogu tee. Ma ei usaldanud Reinot, polnud kunagi usaldanud, kuid siinkohal ei olnud minul enam sõnaõigust. Mareli valikud olid tehtud. Jäi üle vaid loota, et see leevendab mõningaid vanu mälestusi.
Mu ristiretk oli peagi algamas. Sügavalt sisse ohates sammusin tuttava ukseni ja lasin kella.

"Igor Stanislavski on sinu onu? Miks sa seda nüüd rääkima tuled?" sähvatas Tauno mu vastas ühel kallil diivanil istudes. Jälgisin iga ta liigutust, kuigi mõtteis tahtsin, et see jama juba läbi oleks. Mul oli kõrini selle lolli varblasega jamamisest.
"Isa läks temaga aastaid tagasi tülli. Ma kardan, et selle asja taga on midagi enamat, sest kuulsin neid hiljuti elutoas röökimas," läksin jutuga edasi. Lannu isa ajas end sirgemalt istuma, kuulates mind jäägitult, samas kui ta naine meid elutoa sissepääsu juurest kulmukortsutusega jälgis.
"Mida siis täpsemalt?" päriti üks küsimus teise järel.
"Midagi tädi Annele koha pealt. Ma ei saanud kogu jutust tervikuna aru, aga tundus, et isa küsis onu käest raha millegi varjamise eest."
Nüüd hüppas Tauno püsti, asudes oma ideaalset vaipa sokkides kulutama. Ta nägu oli mõtlik, nagu ikka, kuid sellele lisandus mingit laadi ärevus.
Igatsesin juba Lannut näha, kuigi teadsin, et täna mul see võimalus nähtavasti ei avanenud. Esmalt McKenzie, siis tuli ema kodus vastu võtta ja garanteerida, et isa ta eest hoolitsema jääb. Alles õhtul võis mul see võimalus avaneda.
"Varjamise eest? Annele? Kas su onu..? Igor on süüdi siis.."

 

Like! 71