Täna saab vaid ühe osa. Andeks, ja head lugemist..Eelmises osas:
Nüüd hüppas Tauno püsti, asudes oma ideaalset vaipa sokkides kulutama. Ta nägu oli mõtlik, nagu ikka, kuid sellele lisandus mingit laadi ärevus.
Igatsesin juba Lannut näha, kuigi teadsin, et täna mul see võimalus nähtavasti ei avanenud. Esmalt McKenzie, siis tuli ema kodus vastu võtta ja garanteerida, et isa ta eest hoolitsema jääb. Alles õhtul võis mul see võimalus avaneda.
"Varjamise eest? Annele? Kas su onu..? Igor on süüdi siis.."


Piilusin vargsi silmanurgast Liisa nägu. See oli sama muutumatu ja rahulik, nagu alati. Näole oli ilmunud vaid kergelt valkjas joon. Pöördusin uuesti Tauno poole, kes mind nüüd teravalt põrnitses.
"Su isa ei olegi siis oma õe surmas süüdi või? Kas Igor mätsis selle olukorra lihtsalt korralikult kinni?"
Kehitasin õlgu, oodates hetke, mil Tauno oma järeldused tehtud saab ja me siit rikkuripesast minema võime hakata. Ma ei tundnud siin kunagi end mugavalt, või kui siis Lannu toas, temaga koos.
"Ma pean seda Maareku enda käest uurima minema," kõlas otsus, mida ma arvatavasti oodanud olin. Nägin ta naise võpatust ja seejärel tavatut vaatepilti Tauno käe külge klammerdunud Liisast.
"Sa ei tohi sinna minna. Kuuled? Sa ei tohi," hüüatas naine kohkunult. Mõistes oma hirmude naeruväärsust või suutes end koguda, lasi ta oma mehe käe küljest lahti ja jäi Lannu isale nõudlikul ilmel otsa vaatama, peites oma hetkeks avaldunud hirmu kiirelt ja oskuslikult  tagaplaanile.
"Mis mõttes ei tohi? Ma lähen kohe sinna ja.." asjatas Lannu isa oma hirmkallis elutoas ringi sahmides. Tundus, et Lannu ema on see mõistlikum pool, sest tema oli ju see, kes oma kallist kaasat hetkel taltsutada püüdis.
"Tauno, jäta see nende hooleks. Ära sega end asjadesse, kuhu sind vaja pole," kõlas Liis-Andra sarnane malbe hääl. Nii neetult jama, kui see olukord ka polnud, Lannut ei olnud ikka ju siin, olgugi, et ma lootuses teda näha olingi tulnud.
"Maarek istub kümme aastat süütult vangis ja mitte keegi ei tee midagi? Sittagi, mingi õiglus peab siin maal ju olema," urises Kiviloo perepea ülimalt häirituna.
Heites mulle otsustava pilgu, ajasin end kiirelt diivanilt püsti ja Tauno kaasa morni pearaputuse saatel väljusime uksest, istudes uhkesse mersusse, mis sissesõiduteel parkis.
Nägin Liisat aknal meid jälgimas. Ta nägu oli kriitvalge ja muserdatud. Kuigi ma ei teadnud, mis probleemid neil papsiga minevikus olnud olid, ei uskunud ma, et Lannu ema võiks ikka veel nendest asjadest häiritud olla. Või siiski..
"Väga hea, Steven, sa mängisid oma osa ideaalselt. Lähme pistame selle Radcliffi nüüd kusagile, kus tal üldse nii hea ei oleks," pomises Tauno turvavööd kinnitades.
"Miks sa oma naisele valetasid?" pärisin otsekohese küsimuse, pälvides sellega Taunolt küllaltki üllatunud pilgu.
"Ta noh.. ee.. ta ei mõista neid asju. Põhimõtteliselt saaksin ma Liisa käest kõrvakiilu, kui ta teada saaks, et ma end sinu ja Liisi ellu olen seganud. Ära nüüd valesti aru saa, aga Radcliff vajab veidi karmimat kohtlemist kui üks koolipoisi keretäis."
Noogutasin arusaajalikult, heites veelkord pilgu akna poole. Liisa oli sealt läinud, kuid ta pilk püsis mu silme ees. Ta oli terve külastusaja mind pingsalt jälginud. Mis toimus selle naise peas?
Lükkasin selle küsimuse hetkeks kõrvale, teades, et kogu mu keskendumisvõime peab täna tegelema McKenziega. Või vähemalt järgnevad kaks tundi kindlasti. Tema tähetund oli saabumas.

Istusin igavledes tühjas konverentsisaalis, oodates isegi ei tea mida. Keerutades end ühe laua otsas seisva kontoritooliga ning lõpuks jalgu lauale pannes ja tahapoole nõjatudes tundsin, et võin vabalt tukkuma jääda. Magamise asemel valisin jälle mõtlemise. Kõik hakkas vaikselt joonte vahele loksuma. Elu paranes, kuid kauaks?
Kas seni, kuni ma jälle oma tüdrukuga tülli lähen? Seni kuni ta oma papsiga kompromisse suudab leida? Seni kuni mõni McKenzie sugune jälle kusagilt välja ei uju?

Like! 92