Ja jutul on täpselt-umbes 254 osa!!!
Viimased neli maratonina ülehomme arvatavasti..Eelmises osas:
"Kui sa oma tütart kuulaksid, siis teaksid, et ta ei taha ülikooli minna. Vähemalt mitte sinna, kuhu sina teda panna soovid. Ja kui sa arvad, et ta hoiab minust sinu viha nimel eemale, siis eksid. Ma kavatsen teda ka edaspidi põrutada, meeldigu see sulle või mitte."
Tauno kulmud olid hirmkõrgele tõusnud. Tundus, et kohe vajub tal ka suu lahti. Välkuvad silmad jälgisid mind teraselt, samamoodi, nagu minu pilk teda vastusena põrnitses.
"Ma sul põrutan siin! Sa ei kohtu mu tütrega enne, kui ma ütlen. Selge!"
Pagan võtaks, kõik teised võivad seda tüdrukut puutuda, välja arvatud mina. Deniss seal spordihallis, McKenzie koolis ja nii edasi. Kuid targem oli see teadmine vist endale hoida.


Raputasin pead, näidates, et tema otsust ma aktsepteerida ei kavatse. Papa Kiviloo viha ägenes veelgi. Püsti karates jõllitas ta mind üle laua, mõeldes kindlasti sada nelikümmend kuus ähvardust, millega Lannu koju aheldada ja mind tema juurde mitte lasta. Kuid Tauno unustas Liisa. Oma kalli naise, kes nüüd tulivihasena lahtisest uksest sisse sadas.
"Mida kuradit sa teed, Tauno! Mida? Minu selja taga! See vaene poiss oli puhta verine ju! Ma ütlesin, et hoia oma nina Andra ja Steveni tegemistest eemal, aga ei. Härra Kiviloo kuulab ju vaid oma suurt ego ja ainult seda. Mida sa sellele vaesele poisile tegid?"
"Ta varastas meie firmast raha. Kallis, palun ära sega hetkel vahele."
Liisa oli korraga püha viha täis. Joostes ümber laua, kahmas ta ainsa relva, mis tal kaasas oli, ehk siis käekoti, ning virutas sellega Taunole piki pead.
"Sa valetasid mulle selle Maareku teema kokku, et siis laste probleemides sehkendada. Sa oled üks igavene jobu. Üks igavene.. igavene.. tropp! Ma olen su naine, Tauno, su naine ja sa ei räägi mulle Soomest saabumisest saati mitte midagi muud, kui seda, et mul oleks vaja puhata. Mine kuradile oma puhkusega, mine.."
"Ma jätan teid omaette," muigasin ma püsti tõustes ja Tauno häiritud pilgu ning Liisa kätega vehkimise ning oma kaasa süüdistamise saatel kabinetist väljudes.
Liikusin pearaputuse ja magusa muige saatel lifti, teades, et Tauno mõtleb nüüd kaks korda enne kui mind Liis-Andraga kohtuma laskmisest keeldub.
Kõik hakkas oma vana rada jälle liikuma. Täna pidin veel emal aitama end kodus sisse seada, seejärel oli mul vaba voli Kiviloo keelatud tütrele helistada ja temaga kokku saada. Kus iganes ta siis ka ei olnud. Kuid siinkohal ei teadnud ma, et koht saab siiski väga määravaks.

Rassinud tervelt pool päeva oma maja korrastamise nimel, olin viimaks enam kui veendunud, et üht kodukukke minust iial ei saa. Müstika, kuidas need koduperenaised suudavad põranda tolmuimejaga puhtaks tõmmata, samal ajal veel pesu pesta ja süüa teha, jäi minu jaoks lahendamata.
Püüdsin laialiloobitud riided kokku korjata ja seejärel põrandad üle tõmmata, kuid siis meenus mulle musta pesu hunnik vannitoas. Olles selle pesumasinasse toppinud, jäi mulle silma mustade nõude kuhi kraanikausis. Küürinud neist pooled puhtaks, tuli mulle meelde, et olin tolmuimeja sisse jätnud. Elutuppa kõndides taipasin, et maja oli kuradi jahe.
Saanud kolm sületäit puid tuppa veetud, hakatasin nii ülemise kui alumise korruse ahjudesse praksuva tule, liikudes siis tagasi kööki.
Lõpuks sain nõud läbi häda pestud ja põranda tolmuimejaga üle kraabitud.
Oma tuba ma täna puutuda ei kavatsenud. Arvatavasti poleks ema see niikuinii huvitanud. Talle võis muljet avaldada ju ülejäänud tubade kordaseadmisega.
Söögi poolest oli külmkapp ja köögikapp üsna lagedad. Alles olid vaid makaronid, mida ma siiani kaks nädalat niigi sisse pigistanud olin, kuna poodi ei viitsinud ma ammugi minna. Lõpuks, suurotsingute tulemusena, leidsin sügavkülmikust kaks pitsat, mille edukalt mikrolaineahjuga üles soojendatud sain. Tundsin end viimaks surmväsinuna, kuid läikivad toad ja pitsalõhn leevendasid mu tüdimust.
Sulle on telefon, palun võta kõne vastu. Sulle on telefon...
Leides hääle järgi suundudes telefoni vannitoast, pesumasina pealt, lõin hologrammi oma silme ees lahti. See oli taaskord minu meelituseks Lannu, kuid ta oli riietatud eresinisesse õhtukleiti, mis toonitas ta õrnpruuni nahka ja veripunaseid huuli.
"Risto, mida sa mu isale rääkisid? Ta on maruvihane su peale," kostus tüdruku suult aega viitmata helistamise põhjus.
Oi ei, oleks pidanud selle põrutamise koha vist ütlemata jätma. Nüüd oli juba hilja. Tauno raev oli tema tütre vastu suunatud. Kas ma teda täna õhtul üldse näha saan, vaat see oli alles probleem.

Like! 72