Veel..Eelmises osas:
Mu ema oli kuradima läbinägelik, nii läbinägelik, et mul tuli kananahk ihule. Kuidas ta sai nii hästi kõike teada, kui ta ei teadnudki midagi? Kuidas ta sai mind nii hästi tunda, kui ma isegi ei tundnud end? Kuidas ta sai mind saata Lannu juurde, kui ta ise hoopis toetust vajas?
"Ma ei kavatse sind.."
"Risto, ma tean, et sa tunned end halvasti selle eemaloleku pärast. Pole vaja. Sa oled juba suur poiss ja sul on oma elu, ma saan sellest aru. Mul oleks nagunii vaja natuke venna ja su isaga rääkida. Sa võid vabalt minna. Meil on nüüd aega koos olla, ära piira oma vabadust hirmude pärast."


Kas ma tegin siis seda või? Kas ma kartsin ema kaotada ja seepärast istusin siin? Võimalik. Kas ma tundsin end süüdi seepärast, et ema rohkem haiglas ei külastanud? Kah võimalik. Kas ma tahtsin Lannu juurde minna? Muidugi.
"Oled sa kindel?" küsisin igaks juhuks veel üle, tundes end korraga ema ees süüdi. Ta nägi mind nii lihtsalt läbi. Nii kuradi lihtsalt.
Näis, et ema tundis mind siiski paremini, kui ma oodanud olin. Ema teadis alati, kui mul probleeme oli. Ta oli alati teadnud, millal mul abi vaja on ja nüüdki tahtis ta, et ma õnnelik oleksin. See naine mõtles rohkem teistele kui endale.
Samas, väitis ta ju ise, et tahab papsi ja onuga rääkida. Kas see kõik andis mulle vabad käed?
"Mine oma tüdruku juurde. Aga sa pead lubama, et homme räägid mulle kõigest, nagu minagi su isast rääkida tahan. Mul on kahtlus, et ta pole päris minu juures."
Noogutasin agaralt, kinnitades endale, et räägin emale vaid pinnapealselt kogu jamade olemust. Vaid pinnapealselt. Üksikasjadesse laskudes tõin talle vaid muresid.
Kui aga ema tuleb mulle homme väitma, et paps kavatseb lapsest loobuda, annan ma vanamehele ühe korraliku keretäie. Sellise, et ta enam kunagi tagasi tulla ei mõikaks.
"Ema, ma.."
"Jah, ma tean. Oled mulle ka kallis, poeg," keris ta oma kõhetud käed mu ümber ja kallistas mind emalikult. Seejärel käskis ta mul kaduda ja end rahule jätta.
Kergelt süümekates vaeveldes jooksin hetkeks trepist üles, krabades oma toast motikavõtmed ja veel midagi, mis mulle ei kuulunud.
Kell käis alles kuute. Lootsin, et ma ei satu papa Kiviloo pilgu alla. Selleks tuli eelnevalt väikesed korrektuurid teha ja seejärel Lannule järele minna. Ma võisin ju tunduda tänamatuna, et ema niimoodi üksi jätan, kuid mul oli hea alibi. Või vähemalt enda arust oli. Ma olin kindel, et ma teen hetkel kõike õigesti. Just sel hetkel võis mind süüdistada pimedas armastuses, kuid mitte selle kõige halvemas mõttes.

Tarinud oma punase unelma taas kuurist välja, kontrollisin bensupaagi sisemust. Polnud ma ju oma masinaga sest ajast sõitnud, kui isa selle "Burgeria" eest koju tõi. Kaks nädalat polnud ma masinat puutunud. Kaks pikka ja igavat nädalat.
Nüüd olin ma kummalises eufoorias oma motikale istudes. Tuttav masin tõi nostalgiliselt meelde mälestused sünnipäevast, lubadest, Lannuga sõitmistest.
Pannes masina unnates tööle, tundus selle möiratus mulle tervitusena. Olgu, ma võisin olla hull ja peast põrunud, kuid selle motikaga oli mul ostuhetkest peale hea side. See masin oli mu siiani nii mitmelgi korral hädast välja aidanud.
Viibides oma veidras lummuses, ei märganud ma isikut, kes mulle selja tagant lähenes ja kelle tervitus motikamürina sisse hääbus. Nägin Reinot alles siis, kui ta masina ette astus ja mind teistkordselt tervitas. Jätsin masina seisma, istudes ise ikka veel selle peal.
"No, tere ka, Risto. Kiire hetkel või?" päris sõber mu masinat uurides. Nägin ta silmis seda imetlusmomenti, tundes korraga veidrat uhkust oma tulipunase sõiduki pärast.
"Suht. Oli midagi tähtsat?" pärisin vastusena, koukides tagumise istme küljest oma motikaga ühetoonilise kiivri ning nühkides visiiri varrukaga puhtaks.
"Ma tahtsin.. See Mareli teema. Ta ütles, et teist ei saanud nagu suht asja või nii ja.."
Jäin ta küsimust ootama, kuid Reino ei jõudnudki küsimuseni. Korrutades üht ja sama, näis, et ta kas ei julgenud või ei suutnud seda küsida. Lõpuks jäi ta lihtsalt vait ja uuris üpriski õnnetul ilmel kõnniteed.
"No, meil läks see asi veits rappa jah. Äkki läheb tal sinuga paremini," ütlesin lõpuks sõnad, mida ta võib-olla oodanud võis olla. Reino tõstis pea ja vaatas mulle pikalt otsa. Pagan, ta oli kainena ikka palju arem ja kehvem jutukaaslane, kui täis peaga. Kuid, polnud minu asi kritiseerida teda hetkel, kui ta oma elu sirgeks seadis. Ehk suudab mõni jooberiseltskonnast Reino eeskujul veel normaalseks muutuda. Siis võiksime edaspidi mõnusalt läbi käia, ilma et kellelgi ütlemist oleks.

Like! 41