Ja veel..

Eelmises osas:
"No, meil läks see asi veits rappa jah. Äkki läheb tal sinuga paremini," ütlesin lõpuks sõnad, mida ta võib-olla oodanud võis olla. Reino tõstis pea ja vaatas mulle pikalt otsa. Pagan, ta oli kainena ikka palju arem ja kehvem jutukaaslane, kui täis peaga. Kuid, polnud minu asi kritiseerida teda hetkel, kui ta oma elu sirgeks seadis. Ehk suudab mõni jooberiseltskonnast Reino eeskujul veel normaalseks muutuda. Siis võiksime edaspidi mõnusalt läbi käia, ilma et kellelgi ütlemist olek.

"See värk, jah. Oleks hea, kui sa Kaidole ei räägiks, et noh.. et meid koos nägid. Ta ei tea veel ja ma üritan oma mainet veits parandada, enne kui talle ütlema lähen. Ta lubas Marelile, et taob järgmise kuti, kes ta õe maha jätab, kasti."
"Oota, sa tahad öelda, et Kaido teab minu ja Mareli laialiminekust?" pärisin ma kiivrit tõstes, kuid seda poolele teele jättes. Reino noogutas korra, otsides taskutes veidi aega ning tuues siis välja suitsupaki.
Lahkelt pakkus ta ka sigaretti mulle, kuid ma pidin keelduma. Polnud just hea jälle Lannu tänitamist pärast kuulda. Reino lasi oma nikotiinipulgal mõnuga kopse hävitada, ahmides iga sõõmu suitsust, nagu viimast.
"Ta oli selle koha pealt vait, aga ütles, et kui ta sind näeb, siis pidi midagi toimuma."
Nojah, Kaido ja tema suured sõnad. Ise püüdis kogu aeg sõprade kaklusi ära hoida, aga nii suure suuga keretäit lubada oskas ikka vaid tema. Miskipärast teadsin ma juba ette, et ma ei saa ühtki rusikahoopi tema käest. Enne tuleb see Reino-Mareli deela välja.
"Sa oled ka normaalseks hakanud," nookasin peaga sõbra suunas. Reino mahvis uue pilvekese oma sigaretist, muiates mu väite peale kõveralt.
"Sa peaksid teadma, mis kuradi piin on seda tibi hädaldamist kuulata," naeris Mareli kutt nüüd juba valjusti. Noogutasin kaasa, lastes end tema naerust nakatada.
Kuid Reino pidi olema sügaval sees, nagu minagi. Nii sügaval, et Mareli sõnad talle korda läheksid. Nii sügaval, et sealt välja pääsemiseks pidi ohverdama poole iseendast.
"Tavai, minu käest ei kuule Kaido sõnagi. Hoia oma tšikki hästi," patsutasin Reinole õlale, toppides kiivri pähe ning pannes oma motika jälle unnates tööle.
Reino viipas veel suitsuga, mahvides sellest siis viimase sõõmu ning minema hakates poolkogemata sigaretti kustutades.
Enne sõitmaasumist märkasin ka naasvat papsi hondat, mille roolis veidral kombel onu Igor istus ja papsi kusagil polnud. Arvatavasti olid nad jälle riidu läinud ja nüüd tuli vanamees jala, kehitasin ükskõikselt õlgu, sõites kiirust vaid veidi ületades kesklinna poole.

Linnas oli ainult üks restoran, mis reserveeritud oli, nagu ma helistamise tulemusena teada sain. Kuna papa Kiviloo ei suudaks pealtvaatajate pilgu all oma äriasju arutada, pidi ta kindlasti reserveerima terve restorani, näidates mulle ideaalselt kätte tee Lannu juurde.
Parkinud motika modernse kivimaja ette, sisenesin klaasuksest sooja, hubasesse söömiseruumi. Kahest osast koosnev saal oli keskelt eraldatud poolseina ja sammastega. Seega jäid uksest tulijad lauasistujatele täielikult varjatuks. Veel üks boonus, et papa Kiviloo mind ei märkaks.
Restoran oli modernselt kole. Laudadel oli püütud rõhutada puitpinda, sest lauad olid ilma linase katteta, kuid rauast jalad muutsid söömispindade mulje kohe liiga raskeks ja vastuvõetamatuks. Lisaks sellele oli põrand veidral kombel parketi asemel plaaditud, nagu vannitoas. Mulle tundus, nagu oleksin sattunud hiiglaslikku surnukuuri restorani asemel. Ruumi grotesksust ei vähendanud ka vasest seinalambid, mis konnarohelise tapeediga seintele ringikujulisi varje saatsid. Veider, et Tauno just sellises kohas soovis einestada.
Kelneri riietuses mees tuli mu saabumise põhjuseid uurima. Pärisin tema käest kohe Tauno kohta, saades vastuseks just selle, mida aimasin. Kinnisvarahai seltskond oligi see, kes tagaruumis käratses.
Piiludes üle pooliku seina, nägin peoperemeest ennast häirimatult praadi vitsutamas. Tema kõrval istus morn Lannu, eresinine kleit restorani hämaras valguses küütlemas, nagu jää tule paistel. Ta oli vist ainus ilus asi siinses napaka interjööriga ruumis. Imetlesin teda mõne hetke, hoides end hoolikalt varjus, olgugi, et härra Kiviloo tähelepanu niikuinii oma klientidele suunatud oli.

 

Like! 42