Mm, loodame veel teha.

Eelmises osas:
Kelneri riietuses mees tuli mu saabumise põhjuseid uurima. Pärisin tema käest kohe Tauno kohta, saades vastuseks just selle, mida aimasin. Kinnisvarahai seltskond oligi see, kes tagaruumis käratses.
Piiludes üle pooliku seina, nägin peoperemeest ennast häirimatult praadi vitsutamas. Tema kõrval istus morn Lannu, eresinine kleit restorani hämaras valguses küütlemas, nagu jää tule paistel. Ta oli vist ainus ilus asi siinses napaka interjööriga ruumis. Imetlesin teda mõne hetke, hoides end hoolikalt varjus, olgugi, et härra Kiviloo tähelepanu niikuinii oma klientidele suunatud oli.


Baarileti tagant tuli nähtavale teine kelner, kelle käes oli kandikutäis šampusega täidetud pokaale. Tõsisena sammus ta tagumise saali poole, kuni ma ta poolel teel peatasin.
"Andke see pokaal sinise kleidiga tüdrukule esimesena," andsin korralduse ja libistasin midagi šampuse sisse. Kelner noogutas arusaajalikult ning jätkas siis oma teekonda lauani.
Hiilisin ikka veel seina taga, kartes, et papa Kiviloo märkab mind vastasel juhul ja lööb mu restoranist lihtsalt välja.
Õnneks oli teine restoranipool eredamalt valgustatud, seega ei oleks ma ka siis korralikult silma paistnud, kui Tauno oleks mulle otsa vaadanud.
Kelner täitis mu korraldused ideaalselt, ulatades nimetatud pokaali Liis-Andrale ning jagades siis ka ülejäänud joogiklaasid laiali. Kahjuks ei märganud tüdruk vihjet šampuse sees. Pettumus valdas mind. Ragistasin ajusid, et uut plaani leiutada või Lannu vihjet märkama panna.
Vahepeal tõusis peoseltskond püsti, kergitades Tauno jutluse saatel klaasid ning neid kõlisedes kokku lüües lisasid heakskiitvad mõminad, et siis klaasid suule tõsta ja jook kurgust alla valada.
Tütarlaps eresinises ei löönud kellegagi kokku. Tõstes pokaali kohe huultele, kulistas ta selle ainsa sõõmuga tühjaks, kortsutades siis kulmu.
Ta märkas! hüppas süda mulle kurku. Nägin, kuidas Tauno tütar isa poole kõhkleva pilgu saatis ning seejärel salamisi oma peenikeste sõrmedega käeketi pokaalist välja koukis. Uurides seda pikalt, nägin ta näole säravat rõõmu naasvat. Aeglaselt ja salamisi libistas ta end oma toolilt ära ning kõpsus kiiresti minu poole.
Mind märgates valgus ta näole lai naeratus ja ülevoolav rõõm. Kontsade kõpsudes jooksis ta mind kallistama, suutmata alla suruda väikest heameelehüüatust.
"Sa tulid ikkagi. Aitäh sulle," surus ta oma õhukeses kleidis keha mu vastu. Silusin ta juukseid, surudes teda kindlalt enda vastu.
Heitnud kiire kontrollpilgu Taunole, kes oma lauakaaslastega ikka veel kõlisedes pokaale kokku lõi, vajutasin ühe hajameelse musi Lannu huultele.
"Tule, kus su jope on?" pärisin poolsosinal, otsides nagi või kappi, kus üleriided peituda võisid. Liis-Andra oli aga juba ukse taga nagide juures ning koukis sealt enda omandit.
"Mantel, Risto. Sa oled juuksuris käinud," naeris ta nagu muuseas nagist tuttavat musta ürpi võttes ning kiiruga selga tõmmates. Suutmata end tagasi hoida, tõmbasin ta hetkeks enda vastu, surudes ühe suudluse tüdruku soojadele huultele.
"Lähme, enne kui su isa üht tühja tooli märkab," krabasin Lannu käest ning avades ukse, sukeldusime kahekesi jahedasse talveöösse, mis meid valendava lumevaibaga turvaliselt hämarusse mähkis.
Lannu pidi oma kleidi tõttu motikal kentsakalt viltu istuma ja kiivrit pähe tõmmates virises ta oma soengu rikkumise pärast, kuid minu tuju oli parimast parim. Õõvastav tunne saabus suveunenäo meenudes.
Kõik oli sama, me põgenesime ta isa eest, Liis-Andra mu selja taga istumas.
Tundsin, kuidas mu käsi gaasi andmast tõrgub. Tardusin sama äkki, tundes, kuidas peavalu äkki maabus, nagu pomm, mis aja täis on tiksunud.
Restroaniukse avanedes hoidsin hinge kinni, suutmata Lannu ja enda päästmiseks ühtki liigutust teha.
Õnneks ei olnud väljuja Tauno, vaid üks suitsetajatest, kes agaralt sigareti põlema pistis ja seda sama asjalikult kimuma asus, päästes mu lahti tardumuse köidikutest ning päästes meid sellega ka Tauno sõimuvalingust.
Kahjuks ei päästnud see kõik mind migreenist.

 

Like! 45