Ja kõige kõige lõplikum osa.
Ma loodan, et jõuan veel kunagi teie ette oma seepide või põrguteemadega (see jutt on hetkel ka käsil), aga seniks hoidke end mu kallid lugejad ja teadke, et tänu teile sai see kõik võimalikuks.
Suured kallid teile ja jutu lõpus paluks igaühel koos meie tegelastega üks maius leida ning nendega tähistada.
Aitäh ja kallistan kõiki armsaid lugejaid! Eelmises osas:
"Kuidas te seal Siiri ja Targo pool magate siis?" päris mu tüdruk Kauberi entusiasmi suurendades.
"Mina magan võõrastetoas ja Tarmo oma toas. Me tohime päeval nii ühes kui teises toas olla, kuid uks peab alati olema lahti. Või, kui meil on privaatsust vaja, siis peame ära seletama, miks."
Kuradi tuttavlik teema, nentisin ma endamisi. Uks lahti, lõputud selgitused, miks kuidas ja kellega ning viimaks, kirsina tordi peal, lubadus, et me mitte kunagi ei seksi. Hah, võisin kihla vedada, et seda lubadust on Mariliin ja Tarmo juba korduvalt murdnud.
"Kui hea on meid kõiki ikka jälle koos näha," õhkas Kauber üle sõbranägude lastes.

"Jah, kõik need jamad. Kohutav lihtsalt. Rich oma kahepalgelisusega, Mareli oma pealetükkivusega, lihtsalt hirm hakkab, et mis järgmisena," ohkas Lannu liigagi sügavalt mu kõrval. Tahtsin teda lohutada, seepärast ei kontrollinud ma hetkel, mida ma suust välja ajan.
"Marelil on nüüd Reino." Ahh, kurat, keegi ei tohtinud ju seda veel teada. Fakki, nüüd plärasin ma selle välja.
"Päriselt või?" kõlas Lannu poolt üllatunud küsimus. Vaatasin talle otsa ja noogutasin alistunult. Ehk ei saa ta iial Mareliga kokku. Kaido ei käinud nagunii läbi ühegi siinse inimesega, seega peaks mu ülestunnistus igati kaitstud olema. Loodetavasti.
"Kes see Reino on?" päris äkki Kauber uudishimulikult. Lannu vaatas mulle kõhklevalt otsa.
Tundsin korraga tuttavat surinat jala juures.
Noogutasin oma tüdrukule, võttes telefoni taskust ja sammudes hetkeks kohvikust välja, et papsi kõnele vastata.
"Noh?"
Vastuseks kostus sahinat, siis juba vanamehe hädine hääl kusagilt kaugemalt.
"Kus sa oled?" päriti üsnagi otsekoheselt. Ma ei tahtnud talle aru anda, kuid tundus, et ta pole ka ise just hetkel ema juures.
"Väljas, mis siis?"
Veel tükk aega tuuleraginat, enne kui ohates teiselt poolt vastus tuli.
"Vaata, et sa ööseks koju lähed. Mul on paar asja korda ajada," kõlasid kahtlased laused, mida ma just tihti vanamehe käest ei kuulnud.
Miks ta mind koju ajab? Miks ta ise sinna ei lähe? Mis kuradi asju on tal enam korda ajada? Vanamehel oli midagi teoksil.
"Ma ei tea, kas ma jõuan. Mis asju sa ajad?" küsisin otse. Paps vaikis tükk aega, enne kui midagi tähtsusetut pomisedes lõpuks ise koju ilmuma soostus. Väites, et tal läheb siiski veel aega, palus ta, et mina emale helistaksin tema hilise saabumise asjus.
"Miks sa ise ei helista?" järgnes mu üllatunud päring. Ebanormaalne isal oli telefon, ema number ja suu peas, et rääkida ning ta käsib mul helistada. Mis deelad tal jälle pooleli on? Või ei tahtnud ta, et ema aru saaks, et ta väljas on? Ema teadis seda niigi ju.
"Noh, jah, eks ma siis ise.. head õhtut," mõmises paps veel telefoni, enne kui kõne lõpetas.
Vahepeal oli mu juurde saabunud Lannu, kes nüüd oma käed mu kaela riputas ja väikese musi varastas.
"Isa jah?" teadis ta täpselt. Ainus persoon siin ilmas, kelle pärast ma alati teistest eemale kõndima pean. Paps ei osanud iial normaalset juttu rääkida, liiati veel sellist, mis teistele mittemidagiütlevana tunduks.
"Nojah, kas jätsid tulid ära juba?" küsisin vastusena. Lannu noogutas, kuid ei kiirustanud sisse minema, norides selle asemel minult veel ühe musi välja.
"Ma kuulsin, et sa ajasid oma nimepaberid korda. Kuidas ma sind nüüd kutsuma peaksin?" päris tüdruk läbinägelikuna. Jätsin vahele analüüsimisetapi mu nime osas, sest ta võis seda ükskõik kelle käest teada saada. Mind üllatas pigem see küsimus tema poolt. Siiani polnud teda see probleem häirinud.
"Nonii. Tunnistan pühalikult, et ma olen nüüd ametlikult Steven R. Kruusmets," naersin ma paavstilikku asjalikkust ette manades. Liis-Andra kihistas naerda.
"See R tähistab Ristot jah? Siis ma kutsun sind ka edaspidi.."
Äkki märkasin Lannu vanemaid eemal hämaruses seismas. Ma ei seletanud küll täpselt, mida nad tegid, kuid mind ei üllatanud ka nende siinolek. Miskipärast olid nad alati seal, kus ma Lannuga kahekesi tahtsin olla.
"Su vanemad," nookasin peaga kahe mustava silueti suunas. Tüdruk kõõritas pikalt oma selja taha, enne kui mulle uuesti otsa vaatas.
"Need pole mu ema ja isa. Need on sinu isa ja minu ema," vastas tütarlaps end siis näoga kahe hämaruses seisva silueti poole pöörates. Tontlikud kujud, kes meid vist märganud polnud, sest nad tegelesid millegagi, mida mu aju lahti raalida ei suutnud.
"Mida nad teevad?" pärisin Lannult, kes mu käe haaras ja seda tugevalt pigistas.
"Nad.. nad suudlevad," kajas siis tüdruku ehmunud sosin mu kõrvu.

Like! 155