Kord veneajal läinud noormees ja neiu kolhoosi heinaküüni.
On seal juba mõnda aega kui neiu küsib noormehelt kavalalt:
"Noh, kas pattu kah teeme?"
Noormehel läheb nägu rõmmsaks ja vastab:
"Davai, situme kolhoosi heinad täis!"

Ärkan ühel täiskuu öösel,
tõusen, riietun, lähen koridori.
Vaikselt avan ukse, astun pimedusse,
jalutan mööda radu,
kus kunagi pole käinud.
Kuulen hääli, mis kostavad metsast,
ning hirm on mul üpriski suur,
kuid sellest hoolimata jalutan ma edasi,
ning äkkitselt keegi kõnetab mind.
See oled Sina kuuvalgel ööl,
Sina kes mind petsid.
Kuid Sa pole üksi,
kaasas on Sul võõrast tüdruk,
kel nii ülbe pilk.
Sa kõnetad mind jällegi, kuid ma ei vasta,
ma kõnnin edasi.
Kuid mitte mööda radu,
ma ekslen keset metsa ning pimedust.
Jõuan tühjale lagendikule,
kus kasvab pikk rohi.
Keset lagendiku paistab üks vana raagus puu,
istun sinna maha,
ning leian ühe kildudeks löödud pudeli.
Killud on laiali laotatud,
võtan ühe killukese, mis paistab päris terav,
ning tõmban üle oma randmete.
Ma näen oma verd, see on tuli punane.
Nüüd heidan ma puu alla pikali,
ning vaatlen kuud ja tähti.
Valu ma ei tunne,
tunnen ainult kuidas elu minust välja voogab.
Sulen silmad,
kuid miskipärast kuulen ma jällegi Su häält.
Näen Sind kaugel,
Sa jooksed minu poole.
Seekord oled Sa üksinda,
kuid kui Sa minu juurde jõudsid,
olin ma juba surnud.
Sa leidsid ainult minu verega kirjutatud sõnad,
SA JÄID HILJAKS!

Like!