Unenägudes tihti Sind enda ümber liuglemas näen

lumivalged Su tiivad ja minu poole sirutatud käed

hommikul ärgates Sa kadunud taas

kuid õhtul uinudes Sind jälle näha ma saan

Su silmad nukraina näivad vaadates mind

tunnen et kohe laguneb jalgealune pind

Su ilusad käed mis sirutatud mu poole

ma näen et Sa räägid kuid sõnu ma ei kuule

ma proovin Sind haarata sirutatud käest

kuid käsi mul õhust tühjalt läbi läheb

hommikul ärgates mind painab süütunne

vaadates päikese poole ma mõtlen vaid Sulle

kusagil alateadvuses mul meenub midagi

et mul tiivad ja ilusates paikades lendasin minagi

kuid kohe see mälestus tuhmub siin nüüd

ma kõnnin keset linna siin autode müra kellegi hüüd

ma oodates õhtut vaid viibin siin

et lõpuks unenägu mind Sinu juurde viib

tahan saada selgust mis painab mind

kuid selles abi saan paluda vaid Sind

kui unenäos sa mu juurde ilmud

vaadates Sind mul kõik vaikselt meenub

noor ingel kes kunagi lendas teie seas

avastas et elu võib ka olla ilus maa peal

inimeste sekka ta elama asus siis

kui juhtus see et üks noormees tal mõistuse viis

ta vaadates taevasse ja endal lõigates tiivad

teades et loobub asjadest mis koju teda viivad

alguses oli kõik ilus noor ingel oli rahul

kuni sai tunda siin maailmas mis on pettus ja valu

päikese tõusu imetles veel kaua ta

kuigi ka selle pani aeg unustama

kuni üks unenägu inglite seast ilmusid Sa

tean et tunnetad mu valu mind tahad aidata

kuid tiibade kaotamises saab süüdistada ainult end

karm kuid tõsi se langenud ingli hind

lõpuks ma palun sul lennata tagasi sinna

sellese imelisse paika kuhu enam ei saa ma minna

Autor: VAIKIVBOB

e.Andres Mulluste