Vahel ei pane tähelegi, kui väga sa võid kellestki hoolida
ja märkad seda alles siis, kui ta on läinud,
siis, kui sa saad järsku aru, et ta ei räägi sinuga,
kui sa mõistad, et teda poile enam sinu jaoks, kui ta on kellegi teisega,
kui sina igatsed teda, teadmata mida tema mõtleb.
Kui sa ei tea mida tema tunneb, kas ta hoolib sinust või ei.
Aga sina järsku taipad, et ta oli kõige kallim mis sul on olnud,
et sina teeksid tema jaoks kõik, et vaid teda jälle puudutada,
et temaga käestkinni jalutada, et teda kallistada,
et teha meeletusi ja seda selleks, et teda näha ja tema võib seda lugeda ja mitte taibata, et see kõik on temale.
Kuigi sellest võib olla juba mitu kuud on siiski tüdrukute jaoks
armastus terve raamat, poistele, vaid vahelduv tuju, läbitud peatükk,
ma arvasin, et ta on teistsugune ja oligi, kuid mina mõistsin seda
liiga hilja!
Ja nüüd on ta nagu teised...
Tuttav tunne, mida enam ei korda:)
vahel oleks mõistlikum olla ka avatum ja rääkida, kuidas hoolid ja mida tunned, kuid pead ka arvestama, kuna on seda kõige õigem öelda ja kas ta on ikka Sinu jaoks see, kellega tahad olla......;)