peagi sügis taas me maal,
kuidagi masendav....
kuidagi kurb ja nukker on see,
kuid seenemütsid me metsades-
rõõmu kingivad ja
korvi hyppavad.
puudel lehed enam ei roheta peagi,
vihm raginal tuulega alla neid saputab,
see ka minu hinge raputab,ei soovi vihma käes uidata,
ega märgades riietes kõndida -
aga midagi head ju peab ka olema,
kõik ei saa olla nii masendav ,leida see saabuvast sügisest -
tahaks soojust  ka siis kui on masendav-
ja miski muu seda ei asendaks ,
sooja hinge enda kõrvale ,
soojust sydamesse,
masendavasse õhtusse-
oh sygis miks tuled sa ?
miks ma pean siis yksi olema,
lapsed toas ja meeled neil kurvad,kui
sadu ei lakka ja õue ei saa...
oh sygis sind ei naudi ma,ei
sinult soojust saa ma hinge,ei valgust mu teele anna sa,
pean leppima vihma sabinaga,lehtede raginaga,
tyhjusega mis täidab mu sydant,
oh sygis ...nii masendav

Like! 4