Konrad Mägi oli eluajal üsna vaene mees, kes maisest varast suurt ei hoolinud. Õukonnakunstnik Johann Köleri elujärg oli mõistagi veidi parem. Mõlema mehe maalid teenivad tänapäeva Eesti kunstioksjonitel aga miljoneid kroone. Kunstikoguja, kes möödunud aasta detsembris maksis 2,7 miljonit krooni Johann Köleri maali «Tatarlanna Mšatka mõisa aias» eest, teadis vähemalt ühte asja täpselt. Ta mõistis suurepäraselt, et kui ei käi nõutud summat välja kohe praegu – mis sellest et otse majanduskriisi lävepakul –, siis teist võimalust osta haruldane šedööver ei tule enam kunagi. Sest Köler maale enam juurde ei tee ja olemasolevad enamasti müüki ei jõua.

See Vaal Galerii jõuluoksjonil sündinud tehing püstitas tänini püsiva hinnarekordi, kuid Eesti kõigi aegade kalleimate maalide edetabeli esikümnes troonivad endiselt peamiselt Konrad Mäe teosed. Temagi on suurkuju eesti kunsti klassikalisest ajajärgust.

Imekombel on müügitabeli juhtrühma kannule jõudnud ka üks kunstnik tänapäeva Eestist, nimelt Miljard Kilk oma hüperrealistliku slaidimaaliga «Vana-Võidus». Kunstioksjonite telgitaguseid tundvate ekspertide hinnangul on elava kunstniku tõusmine Köleri, Mäe, Nikolai Triigi ja teiste klassikute hinnaseltskonda uskumatu saavutus.

Õpetasid kunsti hindama. Kuid miks õigupoolest soovivad Eesti kunstituru «suured kalad» maksta hiigelsummasid ennekõike just vana kunsti, mitte moodsa aja loomingu eest?

Vastus on üllatav. Selgub, et Eesti galeristid ise on õpetanud kunstipubliku hindama Teise maailmasõja eelse ajastu, eriti aga Pallase perioodi kunstnike töid.

Nõukogude aja lõpul olid kaasaegsete kunstnike – näiteks Jüri Arraku – maalid palju kõrgemas hinnas kui tööd sõjaeelsetelt loojatelt, kellest mõni oli üsna unustuse hõlma vajunud. 1990. aastate teisel poolel tehti aga algust kunstioksjonitega ning nende korraldajad seadsid endale teadliku eesmärgi anda eesti kunstile tagasi tema materiaalne väärtus.

«Esimestel oksjoniaastatel püüti kunstiturule selgeks teha, et õige ja hea kunst, mida tasub hinnata, on sõjaeelne Pallase kunst. See teadmine on jäänud meie kunstikogujatesse väga pikaks ajaks,» ütleb Vaal Galerii tegevjuht Kaire Eerik. «Vaal on seadnud endale eesmärgiks pakkuda oksjonitel ka sõjajärgset ja nüüdisaegset kunsti. See on olnud päris raske.»

Haus Galerii direktori Piia Ausmani sõnul koolitasid galeristid ostjaid samm-sammult ja ettevaatlikult. «Asjade ettesöötmine, kunsti ning selle hinna teadvustamine,» loetleb Ausman toonaseid turukasvatamisvõtteid. «Seda tehti algul ka üksikute teadlike kollektsionääride kaasabil, kes oksjonitel kaasa mängisid ning oksjonisaalis hindu tõstsid.»

Kuid millega siiski seletada Konrad Mäe maalide ainuvalitsemist oksjonifavoriitide tabeli tipus? Kaire Eerik leiab, et Mägi võib olla nüüdseks kujunenud brändiks, mis tähendab, et praegu ostetakse juba ka kunstniku nime, mitte enam üksnes tema pilti. «Mägi on vaieldamatult üks Eesti paremaid kunstnikke. Brändiks nimetamine võib kõlada kunstniku devalveerimisena, mida ma kindlasti teha ei taha. Aga üks kord on hind ette antud ning nüüd ongi Mäe hind selline, nüüd ostame Mäe nime,» selgitab Eerik.

Ta täpsustab, et Mäe brändistumise tõdemine ei vähenda kuidagi kunstniku maalide väärtust, vaid kõigest selgitab, miks mõne teise temaga sarnase kunstniku – näiteks Villem Ormissoni – tööd miljonikrooniseid oksjonikirgi ei küta. Mõneti sarnaneb kunstituru loogika seega aktsiaturu omaga. Kui ostjad avastasid Richard Uutma 1940. aastatest pärinevad suurepärased õlimaalid, siis hakkasid tõusma kogu tema loomingu, sh akvarellide ja hilisemate maalide hinnad, toob Ausman näite.

Kuid turg vajab aeg-ajalt ka uusi brände. Vana kunsti paratamatu otsalõppemise ning oksjonipubliku jätkuva harimise tulemusena võibki oodata, et sõjajärgsed ja praegusaegsed kunstnikud hakkavad müügitabelis üha ülespoole nihkuma. «Vaal Galerii oksjonil püstitas avangardistliku kunsti rekordi 416 000 krooniga Ülo Soosteri maal «Kolm rohelist kadakat». «Oli väga elav pakkumine,» meenutab Eerik.

«Tihti tekivad kõrged hinnad kahe inimese duellist. Soosterile tegi pakkumisi seitse-kaheksa inimest, osa neist telefonitsi välismaalt.»

Ausman tõstab aga esile Feliks Randeli pildi «Tants kuldvasika ümber», mis müüdi Hausi mullusel sügisoksjonil 380 000 krooni eest. «Alati võib oksjonil tekkida üllatusi siis, kui tuleb välja mõne autori äärmiselt hea töö. Ehkki tegemist ei olnud selle autori õige hinnaklassiga, osteti töö ära, sest see oli lihtsalt niivõrd erakordne võrreldes tolle perioodi autorite loominguga.»

Nii muutubki jõuka kunstiostja silmaring üha avaramaks ja maitse valivamaks. Kui aga ostjad teavad, mida nad tahavad, siis ei malda nad enam raha lugeda. Just niisugune ongi rekordhindade tekkemehhanism: kui oksjonile tulnud kollektsionääride kogust on just s e e maal puudu, siis minnakse emotsionaalse hinnapakkumisega välja kuni lõpuni.

Üllatuste võimalus. Köleri eest makstud 2,7 miljonit jääb galeristide hinnangul siiski tükiks ajaks üle trumpamata. Esiteks oli tegu väga erandliku ja tuntud suureformaadilise maaliga, mille teisik asub kunstimuuseumi kollektsioonis. Teiseks on ka kunstiostjad lihtsurelikud inimesed, kes alluvad üldistele majandusseadustele ning keda võib riivata majanduskriis.

Ja siiski on alati võimalik, et oksjonile saabub mõni täiesti «uus» ja senitundmatu töö vanadelt kuulsatelt meistritelt. Mitu aastat tagasi leidis üks noor perekond oma maja teise korruse tube laiendades ehitusprahi seest vana maali. Õnnekombel oli perekonnal külas tuttav, kes oli kuulnud uudist ühe Konrad Mäe maali rekordilisest oksjonihinnast. Leitud maali signatuuri «K. M.» vaadates viskas tuttav nalja, et äkki on seegi pilt väärt terve varanduse.

«Kui see leitud maal – Mäe «Capri» – müüdi lõpuks miljoni ja kuue tuhande krooni eest, siis küsisid omanikud mult, kas ostja on ikka täie mõistuse juures,» naerab Ausman. Kuid paremat näidet selle kohta, kuidas kunstioksjonid toovad käibesse unustatud või täiesti tundmatuid teoseid, on raske välja mõelda.

Alo Lõhmus

Like! 2