Oleks mul see keegi, kellele näidata asju,
mida vähesed silmad tunnistanud, näidata
asju, mis väheste südameid soojendanud,
tekitada tundeid, mis kestavad kauem,
kui elu siin ilmas, et õnnistada seda
maailma armastuse ning headusega,
näidata kohti, millesarnaseid pole
kellegi silmad näinud, kuhu vaid
üks jalapaar astunud, mida vaid
ühed silmad jälginud, paar kõrvu
kuulatanud. Tahaks seda kedagi,
kes kahekordistaks kõik eelmise,
jagaks seda vapustavat maailma minuga,
need ilusad loojangud, ilusad rannad,
kaunid metsad ja sood, kaunid silmad,
pehmed suudlused, läbi paitava õhu,
siludes näo naerule, viies hinge
üle piiride. Pilvedest kõrgemale,
öeldes nägemist nõrgemale, maisele
kehale. Kujutledes seda tunnet,
mis valdab paljusi, lõhub südame
ümber kõrguvaid kaljusi, et lasta
sisse armastus ja õnn nii head.
:)