Ma mõtlesin siis loole pealkirja ka valmis. Loodan et see sobib. :)

Anna, kahjuks pole mul sulle häid uudiseid. Sul on kõik korras hetkel, see minestus oli vähese söömise pärast aga kui su ema teada sai mis sinuga juhtus kiirustas ta haiglasse, et sind näha. Ning tal juhtus autoõnnetus, keegi ei tea veel mis täpsemalt juhtus aga su ema ei pruugi ellu jääda. Ta on hetkel koomas. : ütles arst.

Ma puhkesin lihtsalt kõigest väest nutma. Marko proovis mind küll lohutada aga see ei õnnestunud. Ta ütles, et mu ema võib veel teadvusele tulla, ennemgi nii juhtund.

Kas see on võimalik? : küsisin arstilt, ise nuttu kinni hoides.

See on küll võimalik aga hetkel on veel raske öelda mis saab. : ütles arst lootust andva tooniga.

Kus ta on ja millal ma teda näha saan? : küsisin paanikas.

Ta on siin samas haiglas ning sa võid teda näha kohe kui ma su siit välja kirjutan. Aga see juhtub alles homme, sa pead ennast välja puhkama. : ütles arst oma rahulikul toonil ning lahkus.

Ma tahtsin nii väga oma ema näha.Pärast seda kui ma Tallinnasse kolisin pole ma teda õieti näinudki. Viimati nägin teda paar nädalat tagasi kui ma käisin tal Pärnus külas. Meil oli vaidlus minu õpingute kohta. Mu emale ei meeldinud see, et ma viimasel ajal nii palju koolist puutunud olin. Viimased sõnad mis ma talle ütlesin olid Mind ei huvita mida sina arvad, see on minu elu mitte sinu oma. Ma hakkasin uuesti jubedalt nutma.

Rahune maha Anna-Maria, küll kõik saab korda : ütles Marko oma lohutava häälega ning kallistas mind.

Mitte miski pole korras, mu viimased sõnad emale olid jubedad, ma olen koos inimesega keda ma põhimõtteliselt ei armasta ja kes kohtleb mind kui rämpsu ning ma ei söö ka korralikult nagu välja tuleb. Mul pole enam kedagi siin maailmas. : karjusin talle näkku ning hakkasin jälle nutma.

Sa pole üksi ja sa tead seda väga hästi. Sul on mina ning ma olen sulle toeks kõiges. Kas või hakkan sulle toitu suust sisse toppima kui see väga vajalik on. : ütles Marko lohutades.

Ma naeratasin korraks kuid siis tuli mulle jälle mu ema meelde ja ma hakkasin jälle nutma. Kõik see nutmine väsitas mu ära ning ma jäin magama nii, et hoidsin Markolt käest kinni, ma ei tahtnud teda hetkekski lahti lasta. Mul oli temaga nii turvaline olla.

Hommikul kui ma ärkasin nägin ma kuidas Marko magas nii, et ta pea oli minu süles ning me hoidsime ikka veel käest kinni. Natukese aja pärast ta ärkas ning küsis kuidas mul olla on. Füüsiliselt oli mul kõik korras aga vaimselt polnud selle lähedalegi. Ta tuli ja kallistas mind... me vaatasime jälle tükk aega üksteisele silma ning ta üritas jälle mind suudelda ning see kord tal see ka õnnestus. See oli nii värskendav hetkeni millal astus uksest sisse Alar.

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Ootan siis hindeid . Kui punane siis miks ... ja kritiseerige ka et ma saaksin ennast parandada. :)