Tahan öelda sulle nii palju, kuid vaikin. Vaikin, sest kardan
tagajärgi kardan valu, kardan pisaraid, kardan su armastust. Ometi oli
kõik korras. Mul olid sina, sinul mina. Sinu naeratus sulatas jää, tõi
välja päikese ning rasketel aegadel kuivatas mu pisarad. Sinu soojad
käed minu ümber see tunne, jah See kõik on minevik. Taas on sügis, lehed
on kollased ja kukuvad maha. Samamoodi tegi ka minu süda, kui mind tol
hetkel sinna nutma jätsid, sinna samasse kohta kus sa mulle päikese
välja tõid. Kuid nüüd ei ole enam päikest, on vaid meeletu vihm ning
tuul, mis sasib mu juukseid tekitades tahtmine olla lind ja lihtsalt
siit minema lennata. Lennata eemale sinust, sest muidu ma sind ei
unusta. Sa olid minu jaoks liiga kallis, sinu tähendus mulle oli liiga
suur, sa olid mulle ainus keda armastada. Ja nüüd kus vaatan tähtede
poole, siis meenud mulle taas sina. Ma karjun MIKS ning mu süda tahab
rinnus lõhkeda. Kuigi sind pole lähedal, on saatusel ikka oma plaan iga
lumi, iga päikeseloojang, iga täht taevas ning see muusika meenutab
mulle sind. Sa õpetasid mind tookord seal samas armastama, palun õpeta
nüüd kuidas sind ka sinna unustada !
There are no comments yet.
Leave your comment, start the discussion!