04.03.2012
27, Tallinn, Estonia
Ma ootasin ning vaatasin Kerlit. Ma ei pööranud isegi korraks pilku ära, kui Laura minuga rääkima tuli. Ma ei teinud temast välja, sest see on teada, ta tahtis sõimata, et ma emaga nii käitusin.
Lõpuks, kui Laura oli juba päris pikalt minu juures seisnud ning oodanud, kuni ma reageerin, siis ma pöörasin ta poole pilgu ning kuulasin ta ära. "Liisa, ma saan ju aru, et Kerli on sulle tohutult kallis. Ta on seda meile kõigile, aga sa poleks pidanud emale ütlema, et kui ta Kerlist ei hooli, siis mingu minema ja sa poleks pidanud ta palatist niiviisi välja viskama. Kerlil on väga väike tõenäosus ärkamiseks..." seletas Laura, kuni ma vahele segasin ja ütlesin:"Palju tal võimalust on? Ma mõtlen protsentides." Laura kohkus ning ütles:"Arsti sõnul sajast protsendist kusagil viistesit, kui sedagi." "Selge, siis tal on võimalust ja meie ei tohi alla anda. Me peame ootama. varsti ta tõuseb ja kõik saab korda. Ma tean seda." seletamise käigus tuli mul pisar silma, kuid ma ikkagist jätkasin:"Meenuta vaid teda, ta oli kõige rõõmsam tüdruk, keda ma tean. Ta oli meile kõigile koguaeg toeks ja ta on seda kõike ka edaspidi. Me peame talle võimaluse andma. Ta ärkab üsna varsti. Kui mitte homme ega ülehomme, siis nädala või kahe pärast." ma pidasin väikest pausi ja vaatasin Kerlit. Ma pöördusin Kerlit vaadates Laura poole:"Laura, me peame tema juures olema. Me ei saa lihtsalt nii noort inimest surma saata. Saad sa sellest aru?"
Laura istus minu kõrvale ja hakkas nutma. Ma kallistasin teda ning ütlesin:"Mõtle, kui sinuga nii oleks, siis kas sa tahaks võimalust, et sa tõuseks?" Laura vaatas mulle pisarais otsa ja ütles:"Loomulikult tahaksin." ta pööras pilgu ära ja läks Eriku juurde.
Mõne minuti pärast tulid Tiina ja Kert. Mu ema vaatas ukse tagant mulle otsa. Ta nuttis. Ma kallistasin Tiinat ja Kerti ning läksin ema juurde. "Emme, anna mulle andeks. Ma ei tahtnud sulle nii teha. Sa ju tead isegi, kui head suhted mul Kerliga on. Ma ei suuda teda nii vaadata ja ma ei taha seda. Ma lihtsalt..." vabandasin ma ning ema segas vahele."Tšš, pole midagi. Ma saan aru. See mis sa Laurale ütlesid, oli kõik õige. Me ei tohi alla anda ja sellepärast ole hea ja mine koju. Vaheta riided ja käi pesemas ja puhka. Hiljem tule tagasi. Kui ka mingi muutus on, siis ma helistan sulle. Las Kert ja Tiina saadavad su ära. Ja kui sa Poisi kohta teada tahad, siis mine palatisse B3387. Ta vanemad lubasid, et ei aja sind ära, sest mitte ükski poisi sõber pole teda vaatamas käinud. Hea oleks kui sa korra ka sinna läheksid eks?" Ma vaatasin emale otsa ja järgmisel hetkel embasin teda.
"Ma lähen. Kuid igast väiksemastki muutusest annad teada? Kui arstid tulevad ja annavad uut infot või mida iganes kes?" palusin ma ema. Ta noogutas ning ma läksin Kerdi ja Tiinaga Karli palati poole.
Palati juurde jõudes peatusin ning koputasin uksele. Seest kostus "sisse" ning me läksime kolmekeisti palatisse, mina eesotsas. "Tere" ütlesin ma viisakalt arvatavasti poisi emale. Saime läbi nuuksatuse vastu 'tere' ning läksime poisile ligemale. "Proua, meil on väga kahju, mis teie pojaga juhtus. Kas te teate, kuidas see täpsemalt oli?" avaldasin kaastunnet ning ka küsisin. "Te ei pea mind prouatama ega teietama. Öelge lihtsalt Kristiina." ütles naine ning ütles hinge tõmmates:"Mingi purjus mees oli neile otsa sõitnud. Mingi naisterahvas nägi seda pealt ja algatati uurimine, kuid see pole oluline. Olulisem on see, et nii Karl kui ka see tüdruk terveks saaksid." Ma noogutasin ja ütlesin:"Ta nimi on Kerli." Kristiina vaatas mulle otsa ja küsis:"Kas te olete kõik Karli sõbrad või selle Kerli sõbrad?" "Mina olen Kerli õde ja Kert on mu poiss ja Tiina mu sõbranna. Kerli sõbrad ja Sõbrannad elavad siit saja kolmekümne kilomeetri kaugusel. Karlit tean ma alates sellest päevast kui see õnnetus oli. Seega ainult paar päeva. Kas Karli sõbrad pole käinud?" küsisin. "Ei ole. Mitte keegi. Aga ma usun, et kui ta kellelegi oluline oli, siis nad tulevad teda vaatama." vastas naine ning see järel ütles:"Ma lähen kohvile. Tulen hiljem koos Karli isaga tagasi. Nägemist." Ma noogutasin ning läksin Karli voodile ligemale.
"Uskumatu, et mitte keegi pole siin käinud. Karl on ju koguaeg nendega olnud. On ta siis midagi valesti teinud?" arutles Tiina meiega. Järsult ilmus uksele Marek. Ta ütles:"Tervist. Ja aitäh, et olete tema juures käinud. Meil oli asjaajamisi ja me ei saanud ise tulla varem. Karl on meile olnud parim sõber üldse. Ta pole midagi valesti teinud. Ja palun minge nüüd. Ma tahaksin Karli juures üksi olla." Ta liikus Karli voodi juurde ning me lahkusime.
Tiina läks küll koju, kuid Kert tuli minuga minu juurde. Me läksime otsejoones minu tuppa. Ma palusin tal enda toas olla ja lubasin tal enda läpakas olla. Kuna see oli lahti jäänud, siis ma vaatasin veel msni korra. ainult paar inimest oid mulle sinna kirjutanud. Lugesin need läbi, kuid ei viitsinud vastata. Ma võtsin kapist puhta pesu ning riided ja läksin pesema.
Peale pesu läksin ma enda tuppa ning istusin enda voodis oleva Kerdi juurde. Ma panin enda pea ta õlale. Ta sulges läpakast lahti olevad asjad ning pani läpaka lauale. Ta tuli minu juurde ja kallistas mind. "Kõik saab su õega korda. Proovid ehk puhata?" küsis ta paludes. Ma noogutasin ning sõnasin:"Oleksid sa mu minu juures. Tuled mulle kaissu?" "Muidugi. Ma ei lahku enne, kui sa ärkad." ütles ta mulle ning me heitsime pikali.
Me olime paar minutit pikali ning siis Kert hakkas mind suudlema ning ütles peale suudlust:"Ma ei kujuta ette, mida ma teeksin, kui sina oleksid koomas. Ma vist oleks sinu kõrval iga sekund, minut ja tund. Ma ei lahkuks sinu juurest. Sa oled mulle selleks liiga kallis. Ma ei kujuta ette, mida sa hetkel tunned. Sa oled ju meile kõigile pidevalt rääkinud, oma õest. Nüüd kus me oleme temaga kohtunud, nüüd tuleb selline jama. Liisa, luba mulle, et sa pead ilusti vastu ja hoiad ennast?" ma noogutasin ja panin enda pea tagasi Kerdi õlale. Võtsin veel ta ümbert kinni ja sulgesin silmad.
Kui ma silmad uuesti avasin, siis oli aknast päikese tõusu näha. Kert veel magas ning ma pugesin ta kaisust välja. Ma läksin alla ja tegin midagi süüa meile. Kontrollisin, kas teised on juba tulnud, kuid kedagi polnud.
Kui sain pannkoogid valmis, siis läksin sahvrisse ning võtsin maasikamoosi(Kerdi lemmik). Ma tegin veel kohvi meile mõlemale ning läksin enda tuppa. Kert avas silmad ja küsis:"Kas mu tibu magas hästi?" Ma noogutasin ning ütlesin:"Mul oli ju põhjust ka natukese." ning siis muutusin kurvaks. "Mis nüüd kallis?" tundis Kert huvi. Ma vaatasin atlle nukrate silmadega otsa ning ütlesin:"Kerli ju." Kert noogutas ja tegi ettepaneku:"Teeme nii, et me sööma sinu meistri teost ja siis läheme haiglasse Kerli juurde?" "Hea mõte. Tule siis siia." ütlesin ning panin kandiku lauale.Me sõime ära ja suundusime haigla poole.
Haiglasse jõudes oli emal murelik nägu peas ning ma küsisin:"Juhtus midagi? Kas Kerliga on kõik korras?" Ema noogutas ning Laura ütles:"Me muretseme selle poisi pärast. Tal tuvastati uus verejooks seestpoolt. Keegi oli talle liiga kuidagi teinud ning teda opereeritakse hetkel." "Oh issand jumal. Seda oli veel vaja siis? Aga Kerli?" küsisin. "Temaga on samad lood. Arst peaks varsti tulema." ütles Laura ning Kerdiga läksime palatisse.
Tervitasime isa, kes istus Kerli juures. Ta ütles, et ta läheb puhkama ja tuleb varsti tagasi. Sama tegi ka Laura. Ema jäi meiega.
Mõne aja pärast tuli arst. "Kuidas temaga on?" küsisin ma koheselt. "Muutusi pole. Kuid lootus on vähenenud. Me kardame, et ta ei tulegi sellest enam kunagi välja." rääkis arst. Ma segasin vahele:"Kuidas Karlil on?" "Seis on kriitiline. Me hoiame tal pingsalt silma peal, sest kui keegi peaks veel midagi sellist tegema, siis ta ei ela seda üle." vastas arst ning ma lahkusin palatist. Arst jäi teistega rääkima.
Kert tuli mulle koheselt järgi:"Mis juhtus kallis?" "Ma ei tea. Kuidagi kahju on ja ma nagu teaks, kes seda tegi aga samas ei tea ka. See on nii vastik tunne." seletasin talle. Ta noogutas märgiks, et saab aru ning me istusime pingile.
Arst lahkus palatist. Kerdile helistati ning ta pidi koju minema. Ma sisenesin palatisse ja istusn Kerli juurde. Ma vaatasin teda endist viisi. See tegi mulle haiget. Kurb on kedagi nii kallist niimoodi näha.
Paari tunni pärast tuli Laura ja isa tagasi ning ema läks puhkama. Ma mõtlesin, et ma lähen vaatan korra ka Karli palatisse. Kui ma uksele koputasin, siis ta ema vaatas mind kurja pilguga.
Loodan , et meeldib :)
Rohelisi ?
Punane? - Põhjus ka palun .
Teatan meelsamini siin : http://www.rate.ee/clubs/53181 , kui komentaarides :)
Kuidas meeldis? Arvamused oodatud :)
33 views
There are no comments yet.
Leave your comment, start the discussion!