Lumega on kaetud maa,
enam ma sind näha ei saa,
oled minu jaoks lootusetult kadunud,
seina meie vahele ladunud!

Sind hoida enam ei saa,
ei kallistada, ei suudelda ma,
kustunud on leek,
mis kord nii eredalt lõkkele lahvatas!
 Sa olid midagi erilist, ebamaist,
just kui teiselt planeedilt,
kus ei eksisteerinud kurjust,
vaid domineeris õnn ja armastus!

Kuid nüüd olen ma üksi,
mõtlen ja vaevan pead,
kus küll sisse tulid vead,
kuid on hilja , paratamatu on see saatus!


 

Like! 2