Meenutan õhtut,kui randa mind viisid,
nii vaikne seal taevas ja naeratav kuu.
Harjal vahumüts,lained mühinal keesid,
luitel seistes,läks meelest kõik muu.
Sa vaatasid öhhe,pilk kelmikalt säras
mu mõtteid lugeda asjatult püüdsid.
tundsin,et seisin seal tunnete käras
ning ei kuulnud,kui mu nime sa hüüdsid.
Taas olen ma nõutu,kas ennast ma petsin
ehk polnudki sina,kelle huulil mu nimi?
Sinu sõnu võibolla liiga tõsiselt võtsin,
mis hinges kõik tunded lõi segamini. -Ocean-Babie-
There are no comments yet.
Leave your comment, start the discussion!