Tüdruk, kes oli kõigest
14-aastane tegi oma elus kõige suurema vea. Oli sõbrapäev ja ta pidi helistama oma isale,
kes lebas juba mitu aastat voodis avarii tõttu.
Ema ütles tüdrukule, et ta helistaks isale ja sooviks head sõbrapäeva,
kuid tüdruk ei teinud seda... Ta lihtsalt läks välja mängima teistega ja mõtles, et helistab hiljem... Kuid hiljem
oli tal juba see ununenud. Järgmisel õhtul helises ema telefon, mis oli köögi
laual. Tüdruk läks vaatama, kes helistas emale ja nägi, et see oli isa... Tüdrukule
tuli meelde, et ta pidi ju eile isale helistama ja midagi soovima. Et seda tegu
heastada, võttis ta telefoni viivitamatult vastu. Sealt ei kostunud isa hääl,
mida tüdruk oli lootnud, vaid vanaema hääl, mis palus anda telefon emale. Tüdruk
teadis, et midagi on valesti... Ta läks oma tuppa ja kuulas, millest nad
rääkisid... Kui ema hakkas telefoni otsas nutma ja küsima küsimusi kuna? ja miks? Oli tüdrukule selge, et tema
elust on kõige tähtsam inimene kadunud. Teda lihtsalt enam ei ole, ega teda ei
tulegi enam tagasi. Kui talle see lõpuks kohale jõudis, mis oli juhtunud pani
ta ennast ruttu riidesse ja jooksis nii kaugele, kui veel sai ja sinna, kuhu
jalad ta viisid... Kui tüdruku jalad ära väsisid, istus ta pargipingile ja lihtsalt nuttis ega
suutnud oma pisaraid peatada. Need aina voolasid ja voolasid mööda ta põski...
Talle tulid meelde mälestused seoses temaga, kuidas ta alati seda väikest
tüdrukut hoidis. Ta oli alati olnud issi
väike tütreke. Ja nüüd isa lihtsalt enam ei ole...Läinud...IGAVESEKS...Tüdruk
mõtles, et kui ei ole isa, pole ka olemas seda väikest tütrekest. Need mõtted
kummitasid teda ja panid ta veel kõvemini nutma. Ta tahtsis teha enesetappu, et pääseda sinna,
kus on tema isa, taevasse, aga ta ei suutnud endalt elu võtta, mille oli isa
talle kinkinud...
Järgmised päevad olid tüdruku jaoks
kõige raskemad, kuidas saada hakkama ilma isata, kes oli tema jaoks KÕIK! Ta
sai talle oma muresid kurta ja isa üritas aidata oma tütart nii palju kui veel
sai.
Ta läks kooli ja kõik sõbrad/tuttavad
avaldasid kaastunnet... See murdis tüdruku täielikult, ta otsis mõne kõrvalise
koha koolimajas, kus nutta... Kuna valu, mis tüdruku arvates sai eile välja
nutetud, tuli tagasi teadmata kust ja kadus mõne aasta pärast teadmata kuhu.
Kuid tüdrukule jäävad sellest kurvast sündmusest alatiseks armid järele. Ta ei
ole enam see, kes oli enne seda juhtunut.
Inimesed teevad palju vigu. Mõned
vead on nii head, et neid korrata. Kuid on ka vigu, mis jäävad meile igaveseks
meelde! Neid vigu, millest oleme saanud
oma õppetunni, ei korrata enam iialgi...
Head isadepäeva, isa!
There are no comments yet.
Leave your comment, start the discussion!