Tuul vaikinud, lehed ei liigu
Kuid liiv mu jalge alt minema hiilib
Kuhu on tal minna?
Kohati siiski takerdub prahisse, mida nii palju
takistuseks ta teel
Kas temagi tunneb hingepiina,
või hoopis rõõmu, et minema pääses
Minu ja kõigi teiste pilkude alt
Ning jäljed on pühtud ära, nii siledaks
Tuul hiilib tasa, ligemale-
Loodab ehk temagi saada osakeseks
Mälestuste lõputus hulgas,
Siiski üks teist ajab taga
Sillad nende vahel on purunenud
Kaugusse viivad ning piinlevad enda süül
Neil pole lõppu ei algust, on illusioonid vaid
Mosaiigikillud veel säilinud, milleks?
Sel pole ju mõtet
pole kedagi, kes hooliks või loodaks
Nende pärast vaeva ei nähta
need meie mälestuste kirkad killud
Nad on ju IGAVESED.Tuul hiilib ikka veel tasa...
 

Like!