Tulin õhtupimedusest Sinu juurde
Hellalt hoidsid mul käest
Võtsid mu enda tugevasse embusse
Ning ütlesid, homne võib olla hullem
Kord tahtsin hüljata maailma suure
Oma mõtetes olin vaid Sinuga
Kuskil peidus on õnne juured
Loodan, et Sa ei mängi minuga
Tunded, see on müsteerium meis eneses
Naer läbi pisarate, elamise õpetus
Iga vihmahoo järel üks õhuloss varises
Taas otsast peale algab see lõputus
Milleks asjatult otsida, loota või lootmata jätta?
Meie mänguks pole kõik kaardid veel laual
Mingi võimalus on alati sattuda hätta
Ega seegi kord asjad paigal püsi kaua
Aga Sina pole ju maailmaparandaja
Meil, inimestel, puudub lõputu tahe
Liiga tihit avalikult oma viha vallandada
Kuid õnneks pole Sa ainus, kellel see pahe!
 

Like!