Nad vaatavad juba varavalgest saati mind
jäise, hirmutava pilguga
ja ma jooksen, põgenen...seisatan, ootan
ja ma ei mõtle, miks, kus või millal
ja ma ei taha, on nagunii hilja
need jälitajad, iga minut mu keha seiravad
mu hingemerel uljalt seilavad
aga aeg seisis, ma tundsin,
kas kordki ei või asjad lihtsalt jääda
puutumata maisest etteheitetulvast
see oli, see ei saanud lihtsalt näida
mulle imeilusa unistusena
ja sina olid enne, kui olin mina
sisse elanud situatsioonikoomilisse
reaalsuse tagamaid trotsivasse situatsiooni
minu juhatuse järgi saatanlikke mõtteid mõeldes.
Ma ei saanud keelata, ei tahtnud heideldes
naudingumere vahustes lainetes kuni...
Kuni uus päev reaalsuse tõi ja siiski veel
Ei olnud seda, mida ootasin ja kartsin.
Alles nüüd, alles nüüd ma tegelikkust tajudes
aiman mängu ilu, võlu, valu
Ma ei lase jälitada end südametunnistuse looritatud pilgul
Kannatus on niigi katkemiseni pingul.

Like!